Väliskogemuse vestlusring
Salvestatud 9.12.2022
Arutavad Taani Ajakirjanike Liidu president Tine Johannsen, Poola lehe Gazeta Wyborcza peatoimetaja Piotr Stasińki, Ungari sõltumatu väljaande Telex.hu ajakirjanik Kata Janecskó. Arutelu veab EALi esimees Helle Tiikmaa.
Tõlge
Helle Tiikmaa: Seda vestlusringi kokku kutsudes mõtlesin, kui erinevad on välismaised meediavabaduse kogemused. Siin on üks, Taani, spektri ühest otsast, ja kaks veidi teiselt poolt. Alustaksin Tinega – Tine Johannsen on Taani Ajakirjanike Liidu president, elupõline ajakirjanik. Lugesin tema kandideerimistekstist huvitava sõnumi, mida ta ajakirjanike heaks teha soovib: „Meedia- ja kommunikatsioonitööstus ei peaks muutuma millekski ebakindlaks nagu Wolt, ilma õigusteta, vaid jalgade-kätega võsastikuks.“ Mis minu meelest tähendab, et ajakirjanikud vajavad vabadusi. Kuid Taanis on asjad ju hästi, eriti kui võrrelda mõnegi muu riigiga – SLAPPi vastane seadus aastast 1986, meedia vastutuse seadus, töötav eetikakoodeks, mida te aga nüüd minu silmis väga kummalisel moel ümber teete. Ma ei saa päriselt sellest aru. Te töötate koos parlamendi, koos poliitikutega, lastes neilgi määratleda, mis ajakirjanduseetika olema peaks. Minu kui eestlase naha paneb see kihelema. Selgita, mis toimub? Miks parandada midagi, mis pole katki?
Tine Johansen: : Püüan siis selgitada Taani kummalist süsteemi. Tänan kutse eest siia vestlusringi, olen väga rahul, et neist olulistest asjadest saame rääkida. Nagu Helle ütles, olen Taani ajakirjanike liidu president, ühendame 18 000 meediatöötajat. Meil on organiseeritus väga kõrgel tasemel. Ma ei kõhkle väitmast, et esindan enam-vähem kõiki Taani ajakirjanikke.
Meil on Taanis eneseregulatsiooniks väga oluline süsteem. Meie jaoks on väga tähtis, et mitte ükski poliitik ei sekkuks meedia tegemistesse ja puuduks riigi kontroll. Seda on mõnikord keeruline tagada, sest meil on üpris laialdane meediatoetuse süsteem, kuna oleme väike riik ja väike keel nagu teiegi. Peame tähtsaks meedia mitmekesisust ja seetõttu ongi vajalik, et riik toetaks väljaandeid, tagamaks erinevate kanalite ellujäämise Taani meediaväljal. Riiklik toetus meediale ei tohi kaasa tuua kohustusi ja poliitikud peavad jääma parajasse kaugusse. Nii, et ükski poliitik ei sekku meediasse ning meil ei ole riigi kontrolli meedia üle.
Meie süsteem on ehitatud eneseregulatsioonile – iga kodanik võib meedia tegevuse peale kaevata pressinõukogule, mis koosneb meie liidu, väljaandjate organisatsiooni ja kodanikuühiskonna esindajatest. Lisaks on pressinõukogus ka kaks kohtunikku. Pressinõukogu tegeleb kaebustega sisu kohta. On väga tähtis, et pressinõukogu oleks iseseisev ja seda rahastaks meedia ise. Nagu ütlesin, tegeleb see sisu kohta käivate kaebustega. Kaebajad võivad nõuda paranduse avaldamist, kui millegi vastu on eksitud või kui rikutakse meie eetikareegleid. Istun siin meie eetikakoodeksiga. Esmakordselt panid meie liit ja väljaandjate organisatsioon üheskoos selle 1960. aastail kirja kui Taani meedia eetikaraamistiku. Seda on mitmel korral parandatud, et hoida see kaasaegsena ja meedia tegelikkusele vastavana. Viimati uuendasime seda 10 aasta eest, kui pidime arvesse võtma, et asjad arenevad kiiremini kui varem. Selline on meil töötav süsteem.
Tänavu mais sõlmisid meie parlamendi poliitikud pea kõigist parteidest poliitilise leppe meedia kohta. See määrab, kes saab toetust, millised on meediatoetused. Samuti lepiti kokku, et peame üle vaatama meie meedia vastutuse süsteemi, mis meil juba üsna tugevana kehtib. Nad moodustasid komisjoni, millel on aega poolteist aastat, et asjad üle vaadata ja otsustada, on see piisavalt hea. Kultuuriminister kutsus ka mind sellesse komisjoni. Ülesanne on vaadata ka teiste riikide kogemusi – eriti Rootsi omi, kus on meediavolinik. Selles komisjonis peame arutama, kas on midagi tollest süsteemist üle võtta.
Komisjonil paluti üle vaadata ka pressieetika koodeks. Siin hakkasid kõik meie alarmsüsteemid tööle, sest mitte mingil juhul ei peaks poliitiline komisjon tegelema eetikareeglitega. Kui see välja käidi, siis kogu meediatööstus, see tähendab nii väljaandjad kui ka meie, ajakirjanike liit, läksime kultuuriministri juurde ja teatasime, et mitte keegi peale meie enda ei tegele eetikareeglite uuendamisega. Saime selle lubaduse ja tunneme kergendust, et poliitikud ei sekku eetikareeglite tegemisse. Et ükski poliitik ei ütle kunagi ajakirjanikele, mis on hea või halb ajakirjandus ja millised on reeglid. Selle üle otsustame ainult meie ise.
Nii et nüüd asutasime alakomisjoni, millesse kuuluvad meie liidu, ringhäälingute ja väljaandjate esindajad, ning avasime eetikakoodeksi arutelu. See on ka mõistlik, sest nüüd, kui oleme arutama hakanud, oleme leidnud käsitlemiseks mitmeid olulisi teemasid. Näiteks automatiseerimine, tehisintellekt. Kes vastutab, kui sisu loovad bot-id? Meil oli väga huvitav arutelu, millised peaksid olema eetikaraamid uues, digiteeritud ja automatiseeritud maailmas. Arutame ka meedia ja sotsiaalmeedia vahekorda. Kui midagi avaldatakse meedias, siis tehakse viide nt Facebooki. Kas meedia peaks vastutama ka sotsiaalplatvormil toimuva arutelu eest?
On üks teema, milles me oleme otsustanud juba muutusi teha. See on paragrahv enesetappudest. Usun, et ka teie eetikakoodeksis on reegel, et enesetappudest tuleb rääkida ettevaatlikult. Meie reegel on olnud alates 1960. aastatest, et nendest ei räägita. On olnud teaduslik veendumus, et see võib enesetappudele hoogu anda. Uus teaduslik seisukoht on, et nendest rääkimata jätmine teeb enesetappudest tabu ja pigem tuleks neist vastutustundlikult kõnelda, näiteks erimärgistades tekste. Oleme otsustanud sellise muudatuse teha. Me kuulame eksperte, et leida parim viis oma töö tegemiseks.
Lõpetan siinkohal. Kuid lisan, et need meie eetikareeglid on kõige konkreetsem näide, mis on vahet tõeliselt vastutustundliku ajakirjanduse ning kõigi teiste meedialaadsete asjade vahel, nagu blogid, sotsiaalmeedia jms. See ongi tõend, kas oled või ei ole päris ajakirjandus – sul on kindlad reeglid, mille alusel tegutsed, ja kogu auditoorium võib nende alusel sinu tööd kritiseerida. Peame seisma selle eest, et on olemas selge erinevus meie ja muu jama vahel. Auditooriumil võib olla muidu keeruline aru saada, kus on meedia ja kus sotsiaalmeedia. Koodeks on selle erisuse tunnus.
HT: Rääkisite, et poliitikud tahtsid eetikakoodeksit muuta ja ma tean, et mõned meil tahaksid samuti seda ning võiksid isegi teid põhjendusena ära kasutada. Me peaksime olema väga ettevaatlikud, kui räägime sellest poliitikute kuuldes.
TJ: Kui Eesti poliitikud tahavad teie koodeksit muuta, siis öelge neile, et Taanis teeme seda ainult meie ise. Kuigi me võime olla poliitikutega partnerid, siis oma eetikakoodeksit muudame siiski ise.
HT:Veidi hiljem räägiksin sinuga veel meedia vastutuse komisjonist, kuid praegu on ootel veel kaks inimest. Nüüd läheksin Poola – Piotr Stasiński– loodan, et hääldasin õigesti – te olete ühe mõjukama iseseiva lehe Gazeta Wyborcza asetoimetaja. Nii palju, kui ma suutsin välja selgitada, on Poolas olnud katseid ajakirjanikele eetikakoodeksit luua veidi varemgi kui meil, 1990. aastate algupoole. Kuidas asjad nüüd on? Meediaväli tundub polariseeritud ja väljaanded on seotud ühe või teise parteiga. See on üsna segane seis, kui vaadata väljastpoolt.
Piotr Stasiński: Tänan mind kutsumast ja tänan, Tine, suurepärase ülevaate eest utoopilisest Taani süsteemist. Meie oleme täiesti teises otsas ja see pole iroonia. Meie oleme praegu parteiriigi olukorras. Valitsev partei on viimase seitsme aasta jooksul lõhkunud iseseisvate institutsioonide struktuuri, mitte ainult meediat, vaid hiljuti näiteks ka ombudsmani ametikohta, mis oli viimasena veel säilinud ning valitsuse ja nende partei poolt üle võtmata. Alates 2015. aastast on asjad läinud allamäge – meie olukord on ehk parem kui Ungaris, milles Kata räägib hiljem, aga see on ikkagi ainult halvenemas. Neid eetikareegleid, millest Helle rääkis, ei järgita. Osalt on ilmselt põhjuseks üleriigiline täielik kaos. Meie avalikõiguslik meedia on täielikult kontrolli all – meil on TVP, riigitelevisioon ja ka riigiraadio. Neid jälgib auditooriumi enamus ja nende käes on ka enamik reklaami. Iseseisev meedia on omamoodi kaitseseisundis. Üldiselt pean alati lisama, et see, mida nn avalikõiguslik meedia teeb siin, pole ajakirjandus, see on meediapropaganda. Nad võivad end nimetada meediatöötajaiks, aga mitte ajakirjanikeks, nad on valitsusametnikud. Poola televisioon TVP on juba aastaid saanud valitsuselt toetust maksurahadest. Hiljuti tõusis see 500 miljoni euroni aastas, et nad levitaksid valitsuspropagandat. Lisaks on neil veel litsentsitasu, sest see on kohustuslik kõigile elanikele. Kuid üleüldise kaose tõttu maksab seda tasu vaid umbes 30% inimesi. Poola riigitelevisioon toetub ka reklaamile, mille suur osa tuleb riigiettevõtteilt, ja siis saavad nad lisaks toetust maksurahast, nagu ütlesin. Meil on ringhäälingus siis TVP ja riigiraadio ülekaal, kuigi on ka sõltumatuid telekanaleid, mille omanik on USA kompanii Discovery, teised on Poola omanduses – TVN, väga kriitiline valitsuse ja parteide, onupojapoliitika ja muu suhtes, aga teine on rikka ärimehe kanal, mis kritiseerib vähem, sest omanikul on omad huvid teistes valdkondades, nt energias. Usun, et Kata näeb sarnasusi. Oleme järgimas teie mustrit – iroonia, muidugi, me järgime Orbani mustrit.
Poola televisioon ja raadio katavad terve riigi, neil on kõigile auditooriumeile ligipääs igal võimalikul viisil: satelliit, kaabel jms. Nüüd, järgmise aasta valimiste eel, on nad algatanud mõtte, mida meie nimetame Pilot-bill, s.t viis esimest kohta võrgustikus on riigikanalitele kohustuslikud. Teised kanalid võivad alata kuuendast kohast. Sellest ei piisanud kontrollijaile, vaid nad pidasid vajalikuks määrata, et ka ülejäänud kanalite jaotuse otsustab riigipoolne regulaator. Meil on vaid kaks iseseisvamat telekanalit ja mõned väiksemad, nišikanalid ka – need peavad ootama regulaatori otsust, kas tohivad olla loetelus 6. või 8. või 138. kohal. Mitmesugused välismaised kanalid saavad eelise, sest sport on oluline, aga uudistekanalid mitte. Nad teevad, mida suudavad, et sandistada Poola ajakirjandusväli propagandaga.
See pole muidugi kõik. Kolme aasta eest võttis siinse, Kesk-Euroopa piirkonna suurima naftakompaniide kontserni omanik – see on enam kui 20 ajalehte, 500 veebilehte ja mõned nädalaväljaanded, kõigil on ka digiväljaanded – 75 miljonit kasutajat Orlen Pressi käsutusse. Orlen ostis selle Baieri kompaniilt Prosevernaja Pressa ja nad, ilmselt Poola valitsuse surve all, müüsid selle Orlenile, mida valitsus kontrollib. Nüüd see kontrollib suurt hulka regionaalmeediat, mille kaudu levitada propagandat ja manipuleerida inimeste mõistusega.
Mina esindan ajalehte, mis on veel üks väheseid iseseisvaid väljaandeid, mida survestatakse mitmel moel, nt lehe trükkimise hinnaga. Meie sissetulekud vähenevad ja oleme palju panustanud digiväljaandesse, seal on meil on umbes 300 000 tellijat. Meil on ka väike, vaba ligipääsuga ingliskeelne leht. Me seisame vastu vähemalt kahele-kolmele survele nagu kõik Poola sõltumatud väljaanded – üks on majanduslik, sest alates 2015. aastast, kui PiS (partei Seadus ja õiglus) võttis võimu, on kogu riigiasutuste ja -ettevõtete reklaam viidud sõltumatutest väljaannetest ära. Me kaotasime umbes 90% oma sissetulekust. Püütakse hirmutada ka eraomanduses ettevõtteid. Välisomanduses ettevõtted ei karda, aga Poola ettevõtted ei ole väga huvitatud sõltumatutes kanalites reklaami avaldamisest, sest kritiseerime valitsust ja nende tegevust. Meid koheldakse kui avalikkuse vaenlast ja reklaame ei tule, sissetulek väheneb ning oleme sunnitud aina enam toetuma digiväljaandele. Inimesed ikka veel soovivad maksta meie uudiste ja kommentaaride eest. Meil on väga mitmekülgne veebileht, mitte ainult uudised, vaid ka elustiil jms. Me kaitseme oma sissetulekut digimaailmas, kasutades uusi teid, et ligi tõmmata reklaami, kuid seegi läheb aina keerulisemaks.
Teine oht on vaigistuskaebused, mida on aina enam. 2015. aastast alates on GW kohtusse kaevatud umbes sada korda – see on vist ELi rekord. Arvestan ainult neid, mille on algatanud valitsuspartei, riigiettevõtted ja valitsuspartei kontrollitavad institutsioonid. 100 kohtukaebust, millest vähemalt pooled on selgelt vaigistuskaebused ka uute parameetrite järgi – ELi värske Anti-SLAPP direktiivi järgi. See on muidugi ebapiisav meede, sest see on soovituslik ja Poola valitsus ei kuula mingeid soovitusi ega austa Luksemburgi tribunali, mille otsused jäävad mõttetuks.
Kehtib nn teiste vahendite tsensuur. Me võitleme SLAPPide vastu, isegi võidame neid enamasti, aga ega nende eesmärk olegi võita, vaid meid välja kurnata, ahistada ning sundida meid kulutama aega ja raha vastamisele, advokaatidele selgituste jagamisele. See on kohutav, sest me saame igas nädalas u 50 uut kaebust, parandusnõuet jms. Need on enamasti täiesti alusetud, kuida me peame end kaitsma ja selgitama. Nõuetega tuleb alati kaasa ähvardus, et meid kaevatakse kohtusse, kui me ei paranda viga.
HT: Nagu ma aru saan, ongi selliste ähvarduste eesmärk just ahistamine ja väljakurnamine, mitte kohtus võitmine. Eesmärk on sundida ajakirjanik loobuma oma tööst.
PS: Muidugi on see heidutus, kuid üldiselt see ei tööta, me ei lase end hirmutada. Kuid on olemas nn pingutusmajandus ja ma kardan, kui räägin oma reporteriga ja advokaatidega, et võtta ehk mingi teine teema, sest esimene teema tooks kaasa pika kaebuste-kohtutee, võiks ehk valida mingi teise, mis pole nii pingutuskulukas. Kuid me võidame siiski veel.
Meil on ka juba kohtuprobleem – meil on 100 000 kohtunikku, kellest 10 000 vahetas valitsuspartei välja, kuigi see on täiesti nii Poola kui ELi õiguse vastane ja nad nimetavad aina uusi kohtunikke. Veerandi kohtunikest oleme juba kaotanund.
HT: See ei kõla väga lubavalt. Nüüd tahaksin korraks sõna anda Ungari ajakirjanikule, KJ portaali ajakirjanikule, kes ei valinud digiväljaannet mitte eelistuse, vaid vajaduse tõttu. Ungaris on sõltumatu meedia olukord halvem kui Poolas. Te mängisite olulist rolli ka Telexi eetikakoodeksi loomisel – kas see tähendab, et Ungaris üleüldist polegi?
Kata Janecskó: Tänan kutse eest, et saan oma mõtteid Ungari ajakirjanduseetika olukorrast jagada. Pjotril oli õigus, meie olukord on sarnane Poolaga. Esmalt mõni sõna minu väljaande kohta. Telex on sõltumatu väljaanne, mille avaldasid tänavu 2. oktoobril ajakirjanikud, kes pidid lahkuma seni iseseisev olnud väljaandest Index. Meie toonane peatoimetaja kutsus kõik kokku ja ütles, et meie sõltumatus ei ole enam kindel nii valitsuse, ärimeeste kui ka Indexi juhtide otsuste tõttu. Mina olin üks neist ajakirjanikest, kes lahkusid pärast 10 aastat Indexis. Ajakirjandus on olnud ja on edasi mu unistuste töö ja väga tähtis, kuid ma polnud siis kuigi optimistlik tuleviku suhtes, arvasin, et lõpetan ehk pagaritöökojas. Meie lugejad tegid Telexi võimalikuks, nad annetasid kanali avamiseks. Meil on 600 000 lugejat, me avaldame lugusid uudistest arvamusteni, poliitikast meelelahutuseni, kodu- ja välismaalt. Oma tegevuse olulise osana avaldame ka oma finantsotsuste aruanded, et kõik oleks läbipaistev. Mina olen vanemtoimetaja, kirjutan peamiselt kuritegudest ja süsteemi ebaõiglusest. Osalesin Telexi eetikakoodeksi loomises esimese variandi kirjutamisega. Teie küsimusele vastates – meil on üleüldine eetikakoodeks, kuid enamikul väljaannetel on omad, sest üldise jaoks puudub üksmeel. Meie tahtsime kindlasti luua enda oma.
Nagu öeldud, pressivabadusega on Ungaris asjad samamoodi halvasti nagu Poolaski. Igal aastal koostab Piirideta Reporterid 180 riigi meediavabaduse indeksi. Pärast aastaid tagurpidikäiku on Ungaril nüüd õnnetu 85. koht. 2006. aastal olime 10. kohal.
Kuidas siis on olla ajakirjanik Ungaris? Esiteks, meil on teabepuudus. Telexi eetikakoodeksis on väärtuste loetelu. Need on: pressivabadus, sõltumatus, läbipaistvus, uudishimu, usaldusväärsus, erapooletus, tõesus, julgus, austus üldiste inimõiguste vastu, enesekriitika ja huumor. Et osa neist täita, peab koguma informatsiooni kõigilt osapooltelt. On vaja usaldusväärset teavet. Ungaris on seda nüüd palju raskem saada kui varem. Teoreetiliselt on Ungari riigina pühendunud vabale ajakirjandusele, vähemalt on nii kirjas põhiseaduses. Tsiteerin: „Ungari tunnustab ja kaitseb ajakirjanduse vabadust ja mitmekesisust ning tagab demokraatliku vaba arvamuse kujundamise jaoks vajaliku info kättesaadavuse.“ Praegu on teabevabadus Ungaris väga puudulik. Riigiasutused, võimukandjad, komiteed, nõukogud, poliitikud ignoreerivad tihti ajakirjanike teabetaotlusi. Näiteks Telexi esimese saja eksisteerimispäeva jooksul tegime 52 teabetaotlust eri ministeeriumitele ja saime 9 vastust. Toon näite – kui tahta kirjutada lugu LBTQ õiguste kohta, [on vaja teada,] kui paljud neist on viimaste aastate jooksul saanud lapse adopteerida. Ärge küsige, miks, kuid see teave on kultuuri- ja innovatsiooniministeeriumil. Oleme juba harjunud, et kui saata tavaline küsimus ministeeriumi pressiosakonda, siis tõenäoliselt ei vasta nad üldse. Nii et parim lahendus on esitada ametlik avalikule huvile viitav teabetaotlus. Seda vastamiskohustust reguleerib seadus. Kui sul veab, saad sel moel info kätte pärast 15-päevast ooteaega. On tõenäoline, et ministeerium pikendab vastamisaega ja siis tuleb veel kauem oodata. Ka pärast seda juhtub, et nad lükkavad taotluse tagasi ja sa pead nõudma teavet kohtu abil. Juriidilised menetlused võivad võtta aastaid. Nii et mõnikord, kui tahta kirjutada olulisel teemal, nagu see näide, siis ministeeriumi asemel tuleks küsida Ungari LBTQ-mittetulundusühinguilt, kas nad teavad mõnd edulugu.
Kuid suhtlus ametkondadega võib ka hullem olla. Mõnikord, kui sul juba on teave ja sa püüad saada sellele ametlikku kinnitust, pöörduvad nad valitsuse kontrolli all oleva väljaande, sinu võistleja poole – nagu Pjotr ütles, pole nood isegi ajakirjanikud – ja jagavad nendega sinu küsitud teavet. Võistleja saab loo esimesena avaldada. Nad teevad pressiteate oma leheküljel ja nii pole see enam eksklusiivne. See on ärritav, kuid minu arvates ei saa me siiski alla anda ja peame igal juhul püüdma teavet saada kõigilt osapooltelt.
Räägime natuke korruptsioonist ja ahistamisest. Loen ette kaks paragrahvi meie eetika- ja käitumiskoodeksist: „Me keeldume korruptsioonist – olgu see raha, kingitused või ähvardused –, me lükkame tagasi kõik, millega meie tööd püütakse mõjutada. Sõltumata eesmärkidest ei võta me vastu midagi väärtuslikku, mis võiks meie erapooletust küsimuse alla seada. Hoidume igasugusest tegevusest, mis võiks selliseid kahtlusi kaasa tuua. Meid ei saa sundida. Nagu meid ei saa osta, ei saa meid ka hirmutada otseselt või kaudselt ja mõjutada meie tööd sel moel. Me tegutseme koos, et leida lahendusi.“ Esmalt korruptsioonist. Mida iganes me sõltumatute ajakirjanikena teeme, ikka tuleb ette süüdistusi korruptsioonis, et meile maksab opositsioon või Soros või kes iganes. See on heidutav ja kurb, kuid me ei saa selle vastu midagi teha. Nüüd ähvardamisest. Kui käsitleda teatavaid teemasid, võid väga kergelt sattuda ahistamise sihtmärgiks internetis või mujal – sinu nägu ja nimi võivad jõuda tigedatesse artiklitesse või uudislõikudesse valitsusmeelses propagandameedias. Kellelegi ei meeldi olla alandatud, kuid taas kord pean ütlema, et sellega tuleb lihtsalt õppida elama, kui soovid olla ajakirjanik Ungaris. Või siis tuleb leida endale teine amet.
Pjotr rääkis ajakirjanike kohtusse kaebamisest. Meil ei ole seda palju, see on üks väikesi erinevusi meie ja nende olukorra vahel. Meil pole juriidilisi ähvardusi, meie juures on alandamine see kõige hullem probleem.
Allikatega töötamisest. Nendegi ähvardamine on suur probleem – sellises vaenulikus keskkonnas on inimesed vähem altid ajakirjanikega rääkima, sest nad kardavad oma töö pärast, kardavad karistusi. Ajakirjanikuna on nagunii keeruline saada allikas end usaldama ja nüüd on allikate kaitsmine veelgi olulisem kui varem.
Helle küsis oma kirjas, kuidas asjad Ungaris nii kaugele jõudsid, nagu need on? See toimus sammhaaaval, aastate jooksul. On raske teha seda tööd reeglite alusel, mida teine pool ei järgi, ilma et neid ähvardaksid tagajärjed. Näiteks 2005. aastal, kui ma olin noor ajakirjanik, võis helistada ministeeriumi pressiesindajale ja saada mõnikord vastusegi kohe. Ja kui nad ei vastanud nii päeva-kahe jooksul, helistasid tagasi ja ütlesid, et kui ei saa vastust kindlaks ajaks, siis paned selle oma artiklisse, et vastust ei saanud. Seda nad ei tahtnud ja nii nad saatsid oma vastused niipea, kui võimalik. See tundub täna enneolematu, sest praegu peetakse täiesti normaalseks ajakirjanike eiramist. Kuna nad seda teavad, siis nad ka ei pinguta.
Eetika ei tohi siiski alla jääda poliitilisele survele. Ajakirjanikena peame tegema oma parima. Mida siis sõltumatu mõtteviisiga ajakirjanik tänapäeval Ungaris teha saab? Nad võivad töötada mõnes järelejäänud sõltumatus väljaandes nagu Telex. Töö on küll stressirohke ja mitte väga hästi tasustatud. Raha on meilegi suur probleem. Selles keskkonnas on raske ellu jääda, kuid need väljaanded siiski ilmuvad ja püüavad järgida hea ajakirjanduse nõudeid. Lisaks, kui sul on õnne töötada tõesti vabas väljaandes, ei kritiseeri keegi sind töökohal tehtud töö pärast, sa ei pea muretsema töö kaotamise pärast. Ei pea kartma ka kohtusse minekut, sest sinuvastane kaebus võib jõuda tõesti sõltumatu kohtuniku lauale. Kuid hinnaks on ähvardused ja alandamine, millest varem rääkisin.
Lõpetuseks tahaksin esile tuua ühe reegli meie eetikakoodeksist, mida pean väga oluliseks: „Me oleme solidaarsed teiste ajakirjanikega. Me võime nendega võistelda teabe ja eeliste nimel, kuid ainult ausal moel. Me ei takista meelega teiste võistlevate väljaannete ajakirjanike tööd.“ Pean seda oluliseks. Toon näite, mida peame silmas solidaarsuse all. Valitsuse pressikonverentsile ei lubata kõigi väljaannete ajakirjanikke, väites, et kõigi jaoks ei ole ruumi. Need, kes sisse lubatakse, võivad küsida väljajäetuilt nende küsimuste kohta ja esitada need ise. See oli kõik, mida tahtsin alustuseks ütelda – kui on küsimusi, siis püüan vastata.
HT: Kas kellelgi on küsimusi? Tinel on käsi püsti.
TJ: Tahtsin tänada Pjotrit ja Katat, sest on valus kuulata kõiki neid pressivabaduse rikkumisi ja ühiskonna probleeme. Tänan teid teie olulise töö ja julguse eest. Mind huvitab, kus on auditoorium nii Poolas kui ka Ungaris, kas nemad tunneva muret pressivabaduste rikkumiste pärast või lõhestab see ühiskonda veelgi enam? Teine küsimus on, kas te olete arutanud EMFAd – kas sellest oleks teie riigis kasu?
KJ: Vastuseks teisele küsimusele – nagu Pjotr varem rääkis, meiegi valitsus ei kuula eriti, mida EL räägib, nii et sellest määrusest ei oleks eriti kasu. Mis oli esimene küsimus?
HT: Kus on auditoorium?
KJ: Auditoorium on jagunenud – need, kes tahaksid valitsust välja vahetada, neile on pressivabadus oluline, kuid valitsuse toetajaile ei tundu pressivabadus ohus olevat või kui tundubki, siis nad ei hooli. Oleme tänulikud sellele osale auditooriumist, kes meid toetavad – me ei saaks hakkama ilma lugejate rahalise toetuseta. Nii et on väike osa ühiskonnast, kes hoolib ja on valmis panustama raha, et lugeda sõltumatuid uudiseid.
PS: Kus on auditoorium – on olemas, sest muidu ei oleks meil regulaarset 300 000 tellijat pluss trükitud ajaleht. Kokku siis 3 miljonit, ehk isegi 5 miljonit – sõltub sellest, kui palju lehte jagatakse. Otsime aina uusi teid lugejate ligitõmbamiseks. Näiteks võib üks tellija jagada maksumüüri tagust artiklit mitme inimesega. See võib uusi tellijaid tuua.
Üldine arvamus on Poolas selline, et uudised on tasuta, mis on muidugi tobe, sest see on meie töö ja selle eest peab maksma. Inimesed arvavad, et kui nad on maksnud interneti eest, siis ongi kõige eest tasutud, kui neil on need platvormid, mis meie tööd varastavad ja oma lehekülgedel avaldavad. See on probleem ju ka EK-s, väljaandjad püüavad survestada seda lõpetama, et ilma tasuta võivad platvormid meie tööd kasutada, aga see on teine probleem. Auditoorium on olemas, kuid mitte piisav, et tagada Poolas demokraatia säilimist. Valitsusel on suur hulk propagandat, eriti PSB, aga ka kõik need väljaanded, millest varem rääkisin – naftakompanii ostetud kanalid, osa neist, mis ilmuvad digitaalselt, kõiksugused režiimile lojaalsed väljaanded. Nagu Kata rääkis, armastavad need meid sõimata ja alandada, kutsuda reeturiteks ja poolakeelseks väljaandeks, pidades silmas, et me pole Poola väljaanne, vaid välisjõudude poolt juhitud. Meid on kutsutud nii Vene kui ka Saksa agentideks. Ameerika agentideks ei kutsuta, sest nemad on olulised liitlased. Ühelt kanalilt püüti ära võtta litsents, kuid kui välisministeerium vahele astus, siis nad taganesid. Selline on olukord siinmail – meil puuduvad seadused, me oleme põhiseadusetu riik ja see ei ole muidugi demokraatia. Ebaliberaalne demokraatia ei ole demokraatia, sest demokraatia on põhimõtteliselt liberaalne.
Meil oli palju meeleavaldusi, kui võeti üle PSB. Mina ei kuulunud selle töötajate sekka, kuid mu kolleegid avaldasid meelt, aga miski ei aidanud, sest neid ei huvitanud. Abordikeelu tõttu oli hiljem mitmeid naisteorganisatsioonide meeleavaldusi, aga need peksis politsei laiali ja keeld on endiselt jõus. Olukord on hullem kui Maltal. On lihtne öelda, et avalikkus on meie poolel, sest umbes 30% hääletajaist pooldab rahu vastasseisule, sest nende ajusid pestakse iga päev televisiooni ja raadio kaudu. Mitmel pool, eriti maapiirkondades jälgivad elanikud vaid PSBd ega otsi muid uudiseid, teavet ega arvamusi. Nad elavad valitsuse kontrollitud mullis.
Inimeste usk televisiooni on sarnane Putini Venemaaga. Valitseva partei juht ja tegelik Poola diktaator Kaczyński ütles kord, et meile on televisiooni vaja, sest inimesed usuvad seda. Muidugi suur osa meie elanikkonnast usub, mida nad näevad teles, PSBs, ja teiste kanalite ulatus ning auditoorium on väiksem.
HT: See on väga trööstitu pilt, mille te maalite. Küsimus veebis kuulajalt, see on Hans H. Luik, ühe meie meediamaja omanik
Hans H. Luik: Tervitused Lõuna-Eestist. Ma olen Gazeta Wyborcza toetaja ja mu küsimus on Pjotrile. Millist sisu Orlen oma väljaannetes soosib? Kas see on katoliiklik-konservatiivne, homoseksuaalsuse vastane või Brüsseli vastane, EL-i vastane, mis on muidugi rumal, sest isegi rikkad riigid nagu Prantsusmaa või Itaalia ei suuda üksi pidada kaubandusläbirääkimisi Hiinaga või seista vastu Venemaale. Mis on nende ideoloogiline doktriin? Kuidas suhtuvad Orleni heaks töötavad ajakirjanikud teistesse, kuidas see mõjutab ajakirjanike organisatsioone, kas teil on vaidlusi, koostööst keeldumist nagu kommunismi ajal, või on seal enam viisakust nüüd? Muide, ma olen ka eluaegne ajakirjanik.
PS: Orleni kanalites on režiimi propaganda. Kui nad võtsid üle kõik need väljaanded, millest oli juttu, siis nad vallandasid kogu juhtkonna. Enne kutsuti seda Polska Pressiks. Siis hakkasid nad tegelema ajakirjanikega. Nad olid omal ajal meie tõsised konkurendid. Aga siis sõltumatu mõtteviisiga ajakirjanikud kas lahkusid ise või vallandati. Samalaadne trend oli ringhäälingus enne – 230-300 inimest pidi lahkuma. Osa neist tuli meile tööle, kohalikesse väljaannetesse, sest ei tahtnud olla Orleni propagandistid. Sisu on Euroopa-vastane, mille režiim ette kirjutab – LBTQ vastane, Saksa-vastane, sest valitsus on Saksamaa vastu, isegi rohkem kui Venemaa vastu, seda isegi pärast Venemaa tungimist Ukrainasse. Orlen Press on vaenulik sõltumatute kohtunike, sõltumatu meedia vastu. Nad kasutavad mitmesugust vihakõnet, võltsanalüüse näitamaks, et me oleme opositsiooni rahastatud, nagu Katagi rääkis. Et meie valitsusvastane kriitika on kinni makstud. Nad kaitsevad valitsuse liini, parteiliini. Pole mingit ideoloogiat.
See on ka rahvuslik-katoliiklik, sest valitsus on katoliku kirikuga täies üksmeeles. Poola hierarhia on konservatiivne, tugevalt LBTQ-vastane. Neil on mõningaid probleeme, sest varem, 1960. aastail oli Poola hierarhia Saksa-meelne, räägiti, et peame Teise maailmasõja eest andestama ja muud. Kuid katoliiklik hierarhia on oluline ja neil on oma kontrolli aluseid väljaandeid, kes on ka lojalistlikud, valitsusmeelsed. Nii et ideoloogia on katoliiklik, natsionalistlik, diskrimineerib liberalismi, LBTQd, ELi, inimtsivilisatsiooni väärtusi jne.
Ajakirjanike liitudes ei ole enam eriti ajakirjanikke. Ehk mõni konformist on alles. Inimesed peavad elama, neil on võlad ja perekonnad. Ehkki nad ei vahetanud veel tööandjat, kuid peavad ikka veel end ajakirjanikeks – mina nii ei arva. Meil ei ole nendega häid suhteid. Mõni neist, kes ei suuda enam propaganda taaka kanda, lahkub, ja mõni püüab leida oma nišši, anda välja oma asju, mõned tulevad meie kohalikesse väljaannetesse, digimeediasse. Mõni lihtsalt vahetab ala, hakkab PR-esindajaks. Meil ei ole ajakirjanduse eneseregulatsiooni, pole solidaarsust ja ühtseid eetikaseadusi. Suurim Poola ajakirjanike ühendus, Poola Ajakirjanike Liit, mis oma nime ei vääri, on lojalistlik valitsusagentuur. Meil on väikesi ühendusi, nagu kohalike ajakirjanike liit, mis tegutseb hea eesmärgi nimel. Kuid see suurim, mil on ajalugu ja traditsiooniline nimi, ei ole sõltumatu ajakirjaniku partner, sest nad on valitsusmeelsed. Kas nad usuvad valitsuse eesmärkidesse, ei teagi, nad on oportunistid ja konformistid.
Ajakirjanike keskne solidaarsus eetika osas puudub. Me peame toetuma reeglitele, mille kohta tunneme, et need pole õiged. Kata neid juba nimetas, nii et ma ei hakka kordama. Muidugi on allikakaitse oluline. Prokuratuur survestab meie ja üldse sõltumatuid ajakirjanikke. Näiteks me uurisime Orleni tegevjuhti, kes oli segatud paljudesse seadusvastastesse asjadesse, enne kui sai praegusele kohale. Ta algatas meie vastu 15 kohtuasja, mille eest maksab muidugi maksumaksja. Orlen maksab kohtuasjade eest, mille on algatanud eraisik, kelle varasemaid tegevusi uuriti. Teda kaitsva advokaadifirma eest maksab Orlen ehk siis kaudselt maksumaksja. Nüüd on prokuratuur alustanud uurimist, milliseid allikaid meie ajakirjanikud selle loo puhul kasutasid. See tähendab, et kasutuses on igasugused surveviisid. Ma ei nimetaks neid teisi ajakirjanikeks. Mitte sellepärast, et olen ülbe ja ennasttäis, vaid seepärast, et nad ei tee oma tööd.
Meil on samalaadne probleem autoriteetide ja infoga, millest Kata rääkis. Ajakirjanike ignoreerimine tähendab põhimõtteliselt avaliku arvamuse tühistamist. Nad ignoreerivad meid, ei vasta meie päringutele ja seejärel kaebavad meid kohtusse, väites, et nende arvamust pole kajastatud. Kuigi nad meile ei vastanud. Seda juhtub kogu aeg.
Meie uurimustel pole ka piisavalt mõju. Oleme paljastanud vigu, korruptsiooni, avaliku, riigi raha raiskamist ja muud. Me avaldame artikleid igal nädalal, paari nädala tagant, kuid midagi ei juhtu, keegi ei kaota oma kohta. Ja need on lood väga kõrgel positsioonil olijaist, valitsusest ja ettevõtlusest. Ajakirjanike ignoreerimine on avaliku arvamuse ignoreerimine.
HT: Tine, te olete peamiselt kuulajaks jäänud, mis on hind hea olukorra eest Taanis. Aga meil oli juttu ajakirjaniku vastutusest ja kuna see on ka meil teemaks, mõne kohtuniku meelest tuleks ajakirjanik kohtusse kaevata ja mitte loota eneseregulatsioonile. Mis selle komisjoni töö tulemuseks võib olla – parem või ohtlikum olukord?
TJ: Üldiselt olen ma optimist, seega ma usun positiivse tulemuse võimalusse. Kuid peame hoidma ka skepsist, mil iganes poliitikud sekkuvad ajakirjanike tegevusse. Moodustatud komisjon koosneb meediaekspertidest – minust ja ka väljaandjate esindajaist – juristidest, kodanikuühiskonna esindajaist. Ma usun, et meie kui meedia esindajad peame alati kuulama, kui keegi arvab, et meil on probleem. Aga samas peame rõhutama, et lahendama peame oma probleeme meie ise. Nii et selles komisjonis ma kuulan, mida räägitakse, kuid seejärel meie, meediainimesed ise, reguleerime oma tegevust.
HT: Kuidas te poliitikud korrale kutsute?
TJ: Seni on see õnnestunud. Aga nagu igas teises riigis, näeme ka meie Taanis halbu trende. Näeme tõusmas populistlikku parempoolset parteid, kes üritab auditooriumi häälestada ajakirjanduse vastu. Nägime seda nt USAs, kus vahepeal oli president, kes püüdis pöörata avalikkust ajakirjanduse kui vaenlase vastu. Sama sõnavara oleme näinud Poolas ja Ungaris. Meil on need parteid olemas, kuid õnneks mitte võimul. Kuid peame olema väga ettevaatlikud, et ükski võimule pürgiv partei ei püüaks teha meediast vaenlast.
HT: Oleme jõudmas selle paneeli jaoks määratud aja lõppu. Küsin üldiselt – kas on veel midagi, mida peaksite meile kindlasti ütlema?
TJ: Mul oleks paljugi öelda, kuid teen lühidalt. Kui ma kuulan Pjotri ja Kata juttu, kui kuulen pressivabaduse piiramistest mujal, on see muserdav. Kuid olen veendunud, et meie riikides – tean, et Eesti on indeksis 4. ja Taani 2. kohal – me peame vastu seisma igale väiksemalegi katsele vähendada pressivabadust. Peame olema väga kindlameelsed, sest kui meie naabrid peavad läbi elama neid väga häirivaid ebademokraatlikke kogemusi, siis peame meiegi olema väga ettevaaltikud.
KJ: Vaid üks asi. Ma ei ole väga optimistlik. Isiklikult oli mul väga raske jälgida, kuidas nii kolleegide kui ka avalikkuse ignorantsuse tõttu vähenes pressivabadus samm-sammult. Meil võtsid mõne suure ajalehe ja uued väljaanded üle valitsus ja ettevõtjad. Esmalt olid väikesed vahejuhtumid. Ajakirjanikud lahkusid. Arvasime, et siis lahkuvad ka lugejad, kuid seda ei juhtunud. On huvitav, et kui oled harjunud mingi väljaandega, siis jätkad selle lugemist ka pärast selle ülevõtmist ja iseseisvuse kadu. Seda oli mul ja mitmetel sõltumatutel ajakirjanikel väga kurb jälgida.
PS: Kõige olulisem teema eetikakoodeksites, millest meedial oleks kasu, on see, et tuleb teenida valitsetavaid, mitte valitsust. See tuleneb ka USA põhiseadusest, mida võib ju kritiseerida.
Oli küsimus EMFAst (Meediavabaduse Akt), mida praegu keedab kokku ms Jurova, kes on pressivabadusele pühendunud. Ütleksin Katale, et rääkisime hiljuti sellest ja ajakirjanduse väärtustest ühel konverentsil. Kui me hakkame arutama selliseid asju, siis saavad meist aktivistid, mitte ainult ajakirjanikud. See ei ole samasugune olukord nagu Tine endale lubada võib. Me peame võitlema propagandamasina vastu ja peame selleks kaitsma demokraatiat, iseseisvat meediat, informeeritud kodanikke, kes võiksid valida hea valitsuse. See ei ole praegu nii Poolas ja Ungaris. Siin on palju propagandat ja valitsuse masinavärgi vastu on meil vaid sõnad, aga neil on palju muid riistu. Nii et kui räägime EMFAst, siis peame olema ettevaatlikud ja skeptilised. Surve meediavabaduse heaks on muidugi teretulnud ELi poolt, aga seal on teatavaid probleemseid alasid. Nt meediakontsentratsiooni vastane reegel. See ideoloogia oli kasutuses hiljuti Poolas, et saada lahti probleemsest kanalist, millel oli välisomanik. Meediakonsentratsiooni ettekäändel võib rünnata teisigi kanaleid, millele on mitmeid väljundeid ja mõju. Kui seda reeglit kasutab valitsus kanalite vastu, et piirata erinevaid väljundeid, siis on tulemuseks iseseisva meedia nõrgenemine ja samas võib EL seda heaks kiita, sest reeglit justkui järgitakse. Selles on omad ohud, isegi kui EMFA lõpuks käiku läheb.
HT: Tänan teid, Tine, Kata ja Pjotr, et meile aega leidsite.