Ajakirjandusest sõdivas riigis Ukraina Ajakirjanike Liidu esimehe Sergei Tomilinekoga
Salvestatud 3.05.2022
Helle Tiikmaa: Tänan, et ühinesid meiega, isegi kui esialgu vaid häälega. Teete Ukainas praegu sellist tööd, mida siit ei oska ettegi kujutada. Kuidas tähistate pressivabaduse päeva Ukrainas, kus käib sõda?
Sergyi Tomilenko: Helle, Eesti kolleegid!! Tähistamine on sõna rõõmsa sündmuse kohta, kuid praegu on see päev meile väga tõsine, on aeg arutada meie elukutse olulisust ja solidaarsust, kuidas me saame oma kolleege toetada. Nii et me korraldasime ümarlaudu ja mälestame Vene agressiooni ohvreid. Täna hommikul avalikustasime viimase hukkunute nimekirja, milles on 23 meediatöötaja nime, kes on selles sõjas hukkunud. Meile on see päev mälestuspäev. Peame arutama meediatöötajate olukorda selles sõjas. Sõbrad, meile on see väga oluline päev, kuid selleks, et arutada solidaarsust ja ühtsust. Korraldasime eile Ivano-Frankivskis arutelu, esitlemaks meie algatust „Ajakirjanike keskused“. Me otsustasime luua erilise võrgustiku Lääne-Ukraina kolmes linnas, Ivano-Frankivskis, Lvivis ja Tšernivtsis, et ajakirjanikel oleksid mõned kontroriruumid ... Ilmselt kuulete helitaustas ... Ma olen ümber asunud Lääne-Ukrainasse, Ivano-Frankivski lähistele, ja iga päev kostavad õhutõrje sireenid.
Me avasime oma keskused ja püüame seal abistada iga sõja ohvriks langenud ajakirjanikku, nii kohalikke kui ka evakueerituid. Evakueeritud on sadu meediatöötajaid ja ajakirjanikke, keda kõiki püüame ühendada ja toetada.
HT: Sergyi, teie töö on enam kui keeruline. Kas võiksid kirjeldada ajakirjanike töötamist praegu Ukrainas, kus see on keeruline, väljaanded on hädas, kuid sellegipoolest ajakirjanike töö jätkub. Kriisi tingimused seavad teatavad piirid – meie siin keskendume eetikale, sest see on pressivabaduse osa – kuidas tavalised ajakirjandusele kehtivad reeglid praegu Ukrainas toimivad?
ST: See pole lihtne küsimus. Enamik meist, Ukraina ajakirjanikest, me püüame töötada ausalt ja mu kolleegid on väga professionaalsed. Me ei saa võrrelda Ukraina ajakirjanikke Vene propagandistidega. Muidugi on teatavad reeglid, välja antud presidendi katseleist, sõjaväelt, aga ametnikud põhjendavad neid reegleid. Need pole mõeldud ajakirjadusvabaduse allasurumiseks, ajakirjanike kontrollimiseks, vaid piiravad erakorralisi uudiseid, et mitte Vene okupante abistada infoga. Mõnikord tahavad ajakirjanikud kiiresti edasi anda teavet nt raketitabamusest või pommitamisest, kuid, nagu oleme märganud, on Vene armee taktika sama koha nn teise laine pommitamine. Nagu teate, sai Vene sõltumatu ajakirjanik Oksana Vaulina Kiievis surma just sel moel. Praegu püüab enamik ajakirjanikke kajastada sõda ausalt. Püüame olla professionaalsed, mis pole kerge, sest meie riigis on sõda, ning me kõik, ajakirjanikud ja muud ukrainlased, me oleme patrioodid. Kuid me ei ole propagandistid. Kui võrrelda seda, kuidas Ukraina ajakirjandus kajastab sõda ja kuidas seda teeb Lääne meedia, siis näeme palju sarnasusi. Eesti, Leedu, Prantsuse, UK, USA ajakirjandus näitavad üsna sama pilti sellest sõjast. Kuid Vene propaganda kirjeldab teistsugust pilti.
HT: Lääne ajakirjanduseetika eeldab mõlema poole info kajastamist, mis tekitab probleemi. Nagu ütlesid, on Vene pool propagandistlik ja ebausaldusväärne. Mida sa arvad, kuidas seda dilemmat lahendada? Mina paneksin sildi peale, et ettevaatust, propaganda, aga meie väljaanded seda ei teeks. Ja see pole ainult meie, vaid kogu Lääne ajakirjanduse probleem.
ST: Venemaa alustas seda sõda, püüdis okupeerida meid, kasutab informatsiooni ja ajakirjandust relvana, püüab iga avaldusega manipuleerida. Me näeme, kuidas Putin ja tema meeskond isoleerivad Venemaa elanikud toksilisse propagandavälja. Selle sõja puhul püüab Venemaa näidata valet tõena. Jah, Lääne ajakirjanikud peavad kasutama teavet mitmest allikast. Me kasutame mõningaid Venemaa avaldusi ka oma väljaannetes, kuid püüame selgitada auditoorimile, et see on Vene propaganda, ametlik info, ja me ei saa seda kontrollida. Vene allikad ei ole kontrollitavad ja usaldusväärsed.
HT: Rääkisime umbes kuu eest Ukraina Ajakirjanike Liidu esimese sekretäri Lina Kuštšiga, kes ütles, et Ukraina allikaid ei kasutata piisavalt. Et Lääne kanalid kasutavad Vene allikaid, mitte Ukraina omi. Kas see on muutunud? Kas Lääne kanalid kasutavad praegu Ukraina allikaid olulisematena ja usaldusväärsematena?
ST: Meie sõjaväe esindaja andmeil on välja antud praeguseks enam kui 7000 sõjaaja pressiluba Ukrainas ja enam kui pooled neist välisajakirjanikele. Praegu on Ukrainas sadu väliskanalite ajakirjanikke, kes siit töötavad. Iga päev püüame oma „kuuma liini“ abil anda abi välisajakirjanikele küll isikukaitsevahendite ja fikseritega, ka produtsentide ja allikate vahendamisega. Ma arvan, et Lääne meedia on üdiselt sõjast hästi informeeritud, kuid mõne riigi, näiteks Saksamaaga on probleeme. Oleme korraldanud arutelusid Saksa ajakrirjanikega, sest mõned Saksa kanalid püüavad võrrelda Ukraina ajakirjandust Vene sõltumatu ajakirjandusega. Me arvame, et praeguses olukorras, selles sõjas on Ukraina ajakirjanikud ja meedia ohvrid ning Venemaa ajakirjanikud mitte. Lääne kanalid võivad toetada mõningaid Vene sõltumatuid ajakirjanikke, kes nüüd on kodumaalt lahkunud ja püüavad ära elada. Kuid me oleme vastu, kui Saksamaal või mõnes Lääneriigis püütakse ühitada Ukraina ajakirjandust ja ajakirjanike probleeme Venemaa sõltumatute ajakirjanike omadega. Paljud Ukraina ajakirjanikud tegelevad iga päev siinse olukorra selgitamisega. Meil on eraldi ingliskeelsed uudised ja materjalid, mille abil püüame selgitada toimuvat. Läänes on enamasti objektiivne pilt sõjast, kuid ehk mitte nii objektiivne Aasia või Aafrika kanalites.
HT: Ukraina okupeeritud ossa ei saa teie oma infot edastada – või saate? Kuidas jõuda sealsete elanikeni?
ST: See on suur probleem, kuidas toetada ja aidata meie kolleege, kes elavad okupeeritud aladel. Ma püüan iga päev suhelda Hersonis, Zaporižžjas olevate kolleegidega. Need on Krimmile kõige lähemal asuvad alad ja Venemaa püüab neid okupeerida. Sealsed ajakirjanikud ei pääse Ukraina kontrollitavale alale. Praegu on meie kolleegid seal peidus, nad ei saa avalikult ajakirjanikena töötada. Nagu nägime Berdjanskis, Melitopolis ja teistes kohtades, okupandid võtsid ajakirjanikud sihtmärgiks. Venelased püüdsid esmalt veenda neid enda heaks töötama, propagandistideks. Aga nii 95% ajakirjanikest ignoreerisid seda. Siis järgnesid ähvardused, füüsilised rünnakud, läbiotsimised. Ehk olete kuulnud värskeimast juhtumist Melitopolis, kus Vene okupandid otsisid läbi kohaliku online-meedia peatoimetaja kodu. See tuntud ajakirjanik oli kodulinnast lahkunud ja on nüüd Zaporižžjas, nii et nad võtsid kinni ta 75-aastase isa ning siis nõudsid, et tütar tuleks kohale teda välja vahetama. See on väga ohtlik olukord ajakirjanikule. Praeguseks lubas ta ajakirjanikuna mitte töötada ja tema isa vabastati, aga on seni ohus Melitopolis. Vene okupatsioon on kohaliku sõtumatu ajakirjanduse vaigistanud.
HT: Oleme kuulnud nii sellest loost kui ka teistest ajakirjanikest, nii välis- kui Ukraina omadest, kelle Vene sõjavägi on võtnud sihikule. Kui aga need kohalikud Ukraina ajakirjanikud annaksid järele ja hakkaksid propagandat edastama, kas inimesed usuksid neid?
ST: See on Vene okupantide tehnika. On mõned juhtumid, kui ajakirjanikud teevad venelastega koostööd Hersonis, Berdjanskis. Venelaste praktika on, et kohalik press ja ringhääling vaigistatakse, Ukraina kanaleid ei edastata, sõltumatuid uudiseid ei lubata ilmuda. Siis edastavad nad oma propagandat ja kohalikel polegi valikut. Nad saavad vaid propagandistlikke kanaleid kasutada. Venemaa on nt Hersonis blokeerinud ka mobiiliside ja Ukraina interneti. See on Venemaa kontrollisüsteem. Kuigi oleks parem, kui kohalikeni jõuaks ka vaba meedia, kuid neil pole valikut. Aga ukrainlased ei usalda Venemaad. Praegusel hetkel ootab enamik inimesi Hersonis, Zaporižžjas Ukraina armeed ja valitsust ega toeta aktiivselt Venemaad. Võibolla kui võrdleme Krimmi anneksiooniga, siis seal ehk enamik inimesi toetas 2013. aastal Venemaad. Kuid praegu okupeeritud aladel ei taha inimesed kuuluda Venemaale.
HT: Arusaadavalt teevad ajakirjanikud oma tööd ja välismaalased saavad peale mõnda aega koju minna, psühholoogilist abi, toetust. Kuidas aga Ukraina ajakirjanikud sellist abi saavad või polegi see võimalik, sest seda abi oleks vaja kõigile? Kuidas selles kohutavas olukorras aidatakse ajakirjanikel toime tulla?
ST: Me püüame korraldada nii seminare kui ka individuaalabi, kuid praegu – nii enamik ajakirjanikke kui ka teisi ukrainlasi – me püüame pigem pidevalt töötada, vahendada ja toetada töö tegemist. Vaba aeg on psühholoogiliselt keeruline. Nii et püüame pidevalt tegutseda, et mitte mõelda sellele kohutavale olukorrale, sõjale. See polegi lihtne küsimus, sest paljud ajakirjanikud eiravad praegu selliseid koolitusi ja toetust.
HT: Eks ajakirjanikele öeldakse ka rahuajal, et peab paks nahk olema, kuigi see pole õige lahendus. Aga tavapärane küsimus – kuidas meie saaksime veel aidata? Raha kogutakse, aga kas saame teha midagi muud veel?
ST: Peamine, mida Lääne ajakirjanikud teha saaksid, on survestada erinevaid organisatsioone, et sõda lõpeks, mis on meie peamine eesmärk. Aga praegu on esimene prioriteet ajakirjanike julgeolek. Oleme saanud vahendeid Euroopa ja Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni ja UNESCO abil. Oleme saanud 100 kuulivesti, kiivreid, esmaabivahendeid.
Suurim väljakutse praegu on majanduskriis. Reklaamiturg on hävinud. Peamine eesmärk on saada mõni eriprogramm EK tasemel või valitsustasemel, et toetada Ukraina kohalikke ajakirjanikke palga- või tasuvormidega. Arutasime seda eelmisel nädalal UNESCO esindajatega. Eesmärk pole leida suuri summasid terve meediavälja toeks, vaid võimalikult paljudele ajakirjanikele Ukrainas tagada pisikegi sissetulek. Meie kohaliku ja üleriigilise ajakirjanduse töötajad peaksid saama tegutseda, võidelda propagandaga, informeerida toimuvast maailma, aga kuna turg on hävinud, on paljud väljaanded igal tasemel pidanud töötajatest loobuma. See on meie väljakutse, kuidas hoida ajakirjanikud palgal.
Tiina Park: Lihtne küsimus igapäevaelust. Kui lõpetame siin ja sa lähed koju, poodi, kas on võimalik osta, mida tahad? Milline on igapäevane elu praegu?
ST: Minu kodulinn on Kiiev, aga olen nüüd ümber paigutatud koos mitmete kolleegidega varjendisse Ivano-Frankivski lähistel. Lääne-Ukrainas ja Kiievis, kus otseseid rünnakuid pidevalt ei ole, erinevalt Harkivist jt piirkondadest – siin saame minna poodi, kuid peamine probleem ajakirjanikele on töötasu ja rahaline olukord. Nüüd on näha, et enam kui pooled ajakirjanikest ei saa mingit tasu ajakirjandusliku töö eest. Näiteks need, kes on põgenikud välismaal või ka Ukrainas. Nii et poes võib kaupa ollagi, aga paljudel ei ole raha seda osta. Probleem pole kaupade toomises, vaid võimaluses osta.
Minul kui presidendil on iga päev nn kuuma liini päev, sest ma pean kõiki kolleege toetama. Ma helistasin hommikul okupeeritud piirkonna kolleegidele, olin ühenduses rahvusvaheliste sponsoritega ning palusin humanitaar- ja rahvusvahelist abi. Just täna sain kinnituse, et umbes 30 okupeeritud aladelt evakueeritud ajakirjaniku jaoks saime veidi rahastust. See on minu igapäev, kohustus korraldada ajakirjanikele tuge.
HT: Sind oodatakse juba mujal, seega tänan, et meie jaoks aega leidsid. Püüame hoida ülal inimeste huvi ja vältida sõjaväsimust. Au Ukrainale!
ST: Palju tänu kutsumast. Au kangelastele!