Karikaturist, ajakirjanik, kirjanik ja poliitik Priit Aimla oli mees, keda vähemalt nimepidi teavad kõik eesti inimesed. Vanem põlvkond on teda oma silmaga näinud ja kõrvaga kuulnud, noorem põlv teab teda kui legendi.

1960ndate keskel, peale ülikooliõpinguid ja sundaega sõjaväes juhtis Priit Turismi- ja Ekskursioonibürood algul Tartus, siis Tallinnas. Aga kirjutamiskurat vedas ta võimsalt omale teele. Kord oli Eesti Raadio meelelahutussaadete toimetusel, RAMETO-l vaja auhinnaks turismireisi tuusikuid, Priit pakkus, et vastutasuks võiks RAMETO teha neile reklaamisaate. No ja selle saate kirjutas Priit ise valmis, „Stepani ja Ärni seiklused turismireisil“ oli selle pealkiri. Lustakas estraadikuuldemäng, mis sai Priidu kutsekaardiks RAMETO-sse.

Priiduta poleks RAMETO olnud RAMETO. Ja ilmselt poleks olnud ilma Aimlata RAMETO visiitkaarti „Meelejahutajat“. Aastail 1968–1988 töötas ta Eesti Raadio meelelahutustoimetuses toimetajana. Priit kirjutas kümneid estraadikavasid ja -kuuldemänge, sadu humoreske, tõlkis tuhandeid naljapalu. Ta oli ka meisterlik oma naljade esitaja, nii et paar-kolmkümmend aastat tagasi oli Aimla sama oodatud esineja kui Eino Baskin või Sulev Nõmmik. Priidu kupleedest saaks mitu plaaditäit, eks neid on õnneks kümneid ka ERR-i fonoteegis Jüri Aarma või Vello Viisimaa või Kaarel Kilveti esituses olemas.

Populaarsed olid RAMETO „Õhtud kahele“ saated, kus said kokku üks näitleja ja laulja. See oli väga meeleolukas ja nüansirikas. Näitlejatele tegi tavaliselt tekstid Priit, kirjutas need ise või tõlkis. Rahvast oli loomulikult kohvik täis, nii nagu hiljem ka baar-varietee „Tallinn“.

Ja siis tuli „Meelejahutaja” aeg. RAMETO kõrgaeg, kus igal pühapäeval oli umbes 45 000 kuulajat. Priit Aimla oli selle saate huumoritoimetaja, ja parim sellel alal. Tal oli hea huumoritunnetus, tema enda tekstid olid täis üllatavaid paradokse, vapustavalt vahvaid võrdlusi ja kalambuure, iga tema lause oli kui naelapea pihta. Ta oli peenekoeline satiirik, ja tema satiiril oli selge suund – nõukogude kord ja nõukaaja kombed.

Aga tema sulest pärinesid ka mõned tele lastelavastused, liberto operetikavale „Elurõõmumosaiik: 100 aastat Estonia operetti“ ning näidendi „Thijl Uleienspiegel“ tõlge.

Kui see kõik Eestimaal otsa sai, siis sai ka Aimla tegevus hoopis uue suuna. Priit oli Eesti Komitee liige, ta valiti korduvalt ka Riigikogusse. Paljudele on ehk uudis, et Aimla oli seal õiguskomisjoni liige ja tema panust selle töösse on paljud väga kõrgelt hinnanud. Tunnustuseks on ta saanud ka riikliku teenetemärgi. Suurim tunnustus temale oli aga see suur soojus, millega eesti inimesed iga tema esinemist vastu võtsid, tema raamatuid lugesid ja tema saateid kuulasid-vaatasid.

Ajakirjanike Liitu astus ta 1973. aastal. Ja A-tähega algava perenime omanikuna sai ta siis, kui uuel ajal 1990ndate keskel pressikaarte välja andma hakati, EALi pressikaardi numbriga 1. 1983. aastast kuulus Priit Aimla ka Kirjanike Liitu.

Mäletame Priitu kui tundliku närviga humoristi, abivalmis kolleegi, aga ka kui tegusat inimest, kes aitas meie riiki taas õigetele rööbastele saada.

Puhka rahus!

Eesti Ajakirjanike Liit