Mati Talvik

(11. IV 1942 - 25. VII 2018)

Mati oli kui liim, mis ühendas põlvkondi.

Mälestades kolleegi, EALi auliiget.

Eluajal kiidetakse ajakirjanikke harva, enamasti kirutakse, sest kellele ikka meeldib, et tema kohta ebameeldivaid fakte välja nuhitakse. Seevastu pärast surma ei ole keegi tunnustusega kitsi, nii on olnud ka Matiga. Raske on öelda tema kohta midagi, mida veel öeldud ei ole.

Üks mis kindel, Mati Talviku lahkumisega on üks ajajärk lõplikult läbi saanud. Nii Eesti Televisioonis kui ka Eesti ajakirjanduses üldse. Kui me tänapäeval räägime palju kultuurikatkestuse ohust, siis Mati oli kui liim eri ajastute vahel, mis ei lasknud traditsioonidel katkeda.

Ajakirjanike osa Eesti ajaloos on üldse leidnud teenimatult vähe tähelepanu. Nüüd veel eriti, kui väga sageli ollakse seisukohal, et viiskümmend aastat okupatsiooni tingimustes oli tühi, kaotatud aeg, mil ei tehtud muud, kui püüti võimudele meele järele olla. Ellujäämiseks tuli teha sedagi, aga selle varjus kombati kogu aeg piire, püüti neid laiendada ja otsiti võimalusi öelda midagi ridade vahelt. Üks neid, kes balansseeris kogu aeg lubatu ja keelatu piiril, oli Mati.

Ta oli ajakirjanikuks sündinud. Ja nagu ta on seda ka ise öelnud, pole ta kunagi tahtnud teha midagi muud. Pärast Tallinna 20. Keskkooli lõpetamist 1960. aastal astus ta isa soovil ja taganttorkimisel küll TPI ehitusteaduskonda, aga sai peagi aru, et see pole temale. Aga kuna umbes samal ajal alustas Eesti Raadios tööd noorte reporterite kool, siis liitus ta kooli kõrvalt sellega. Reporterite koolis sai ta tuttavaks legendaarse spordireporteri Gunnar Hololeiga, kes tundis ande kohe ära ja usaldas esimese reportaaži tegemise talle juba 1961. aasta märtsis, kui ta polnud veel üheksateistkümnenegi. Kes teab, võib-olla oleme ilma jäänud suurepärasest spordireporterist, aga ehitusinsenerist jäime igatahes ilma. Mati võttis oma dokumendid TPI-st välja ja viis joonelt Tartu ülikooli eesti keele ja kirjanduse erialale, arvestusega, et spetsialiseerub tulevikus ajakirjandusele. Juhan Peegli toetusel hakkas ta peagi tegema kaastööd ETV Tartu stuudiole. Paljutõotav algus katkes neljandal kursusel, kui Mati võeti sõjaväkke. Ausalt öeldes polnud tal sealgi häda midagi, sest, saatuse tahtel või tänu oma raadiotaustale, sattus ta strateegilise luurega tegelevasse üksusesse. Õppis seal inglise keelt ja istus, kõrvaklapid peas, püüdes krüpteeritud telegramme. See oli põnev, eriti ameeriklaste järele nuhkimine. Seltskond oli hea, linnalubasid sai suhteliselt tihti – aeg möödus linnulennul.

Selsamal päeval, kui Mati sõjaväest lahti sai ja koju Tallinna tagasi tuli, juhtusid teda nägema Tiina Mägi ja Piret Saluri, kaaslased Tartu ülikooli päevilt ning kutsusid ta televisiooni. See juhtus 1967. aasta hilissügisel ja 2. jaanuarist 1968 oli ta juba ETV Noortestuudio koosseisuline korrespondent-stažöör.

Nii see läks. Ta alustas hoogsate meelelahutussaadetega, aga hakkas peagi nihkuma publitsistika poole. Tegelikult oli Mati üks neid, kes kujundas ETV-s välja uue, nagu me nüüd ütleme – saateformaadi, kus tõsised saatelõigud vaheldusid kergematega. Üks neist jäi kohe Mati telekarjääri algusesse. See oli kurikuulus „Kanal 13“ (toimetaja Ülle Puusep, režissöör Tiina Mägi), kus Mati oli saatejuht. Kurikuulus sellepoolest, et võeti pärast kolmandat saadet eetrist maha, sest laostavat nõukogude noori. Eks ilmselt laostaski, muidu seda saadet võib-olla ei mäletatakski.

Pärast Valdo Pandi surma ja Rein Karemäe suundumist Eesti kinoliidu sekretäriks tuligi Matil astuda nende jälgedesse. Kui Matit miski läbi kogu tema karjääri iseloomustab, siis see, et ta pole kunagi tahtnud teha midagi nii, nagu kogu aeg on tehtud. Ta on otsinud teistsuguseid lahendusi ja tahtnud, et oleks huvitav nii tegijatele kui ka vaatajatele. Nii nad mõtlesid „Aktuaalse kaamera“ elupõlise reporteri Rein Siku köögis välja nädalalõpu uudistesaate „Peegelprogramm“, millest kasvas välja nädalalõpu-uudistesaade „Aeg luubis“. Mati ehk kõige suuremaid julgustükke oli aastail 1979-1980, sügaval stagnaajal, välja tulla saatega „Ainult üks miljon“. See oli sari Eesti Vabariigi viimastest aastatest enne sõda. Tookord näidati Nõukogude Eestis esimest korda seda, kuidas piiritõkkepuud avati ning Nõukogude väed Eestisse sisenesid. See, kuidas tol ajal tsensoritest niimoodi mööda pääseda, et olulised asjad öeldud saaks, nõudis kõvasti peamurdmist.

Mati vastuolulisusest annab ehk kõige paremini tunnistust 1985. aasta sügis, kui ta sai enam-vähem korraga 3-kuuse eetrikeelu ja Valdo Pandi preemia, mis on Eesti telerahva kõrgeim. auhind. Olgu siin siis loetletud ka teised Matile osaks saanud tunnustused: 1981 aastal autasustas ajakirjanike liit teda Jaan Anveldi nimelise preemiaga, 1982. aastal sai temast ENSV teeneline ajakirjanik. 2006. aastal sai ta EV presidendilt Valgetähe IV klassi teenetemärgi, 2008. aastal pälvis ringhäälingute liidu Kuldmikrofoni ja samal aastal valiti ka Eesti Ajakirjanike Liidu auliikmeks. Ise pidas ta oma suurimaks tunnustuseks seda, kui Valdo Pant talle esimest korda käe kiitvalt pihku viskas.

Milleks kasutas Mati Talvik oma kolmekuulist sunnitud eetripausi? Ta mõtles välja saate „Vaatevinkel“, mida ta ise toimetas ja juhtis, ja mis oli tähtis verstapost meie teel laulva revolutsioonini.

Ei julgeks öelda, et Matil vedas, sest ajal, kui enamik laulva revolutsiooni aegseid ajakirjanikke kõrvale heideti – uus aeg vajas uut lähenemist ja uusi nägusid – jäi tema ametisse. Muidugi oli ta hea, ETV käilakuju ikkagi, aga üksi headusest töökoha hoidmiseks tollal ei piisanud. Õnne oli vaja vähemalt samapalju. Tegelikult vedas ka ETV-l, et Mati tööle jäi, sest just ajaloosarjad, kokku 176 saadet, mida ta kakskümmend viimast aastat tegi, on tema elutöö ja ühtlasi aegumatu materjal ETV arhiivis.

Ajakirjaniku, nagu teatrinäitlejagi töö hajub hetkega, sellepärast see a j a kirjandus ongi. Hea ajakirjanik jääb kestma vaid kaasaegsete mälestustes. Mati ajaloosarjade eluiga on kindlasti pikem. Aga nagu ütles Artur Talvik, kui on midagi, mida me mitte kunagi tagasi ei saa, on need Mati karu-kallistused.

Me jääme neist puudust tundma.

Mees, kes viis ajastu – Mati Talvik

EALi juhatuse aseesimehe Ago Gaškovi(Põhjarannik) järelehüüe Mati Talvikule.

Eesti on kuradima väike. Ühe mehe surm võib lõpetada terve ajastu. Vähemalt ühe rahva televisiooniajastu. Ma ei tea, kas teispoolsus on ja kas seal on ajakirjanike Valhalla ning kas nad näevad sealt, mis meil siin toimub. Aga kui oleks, kuidas Mati reageeriks sellele, et ta viis ühe ajastu endaga kaasa? Kas see tunne on uhke või õõvastav? Ma loodan, et ta oskaks seda hinnata, seda aega, kus ta oli ja mida nüüd äkki enam ei ole. Arvan aimavat, et ta võtaks rahulikult, nagu tegelikult peakski.

Telemaailm on täis suuri ja väikesi inimesi. Väikesed lihtsalt ei saa eluajal legendiks, kuigi nad võivad hetkeks ka kuulsuse tippu või kõrgeks otsustajaks jõuda. Mati oli suur, tema tuntus ja kuulsus oli mitte tipp, vaid pigem platoo, kuhu mahtus kõrvale ka teisi. Ainult et Mati elas tormid üle, paljud tema kõrval mitte, sest telemaailm on täis ka üllatavat väiklust. Mitte igaüks ei saa sellest jagu. Mati sai, õigemini, ta suutis seda ignoreerida. Vähemalt tundub mulle nii. Või kuipalju ma sellest tean. Või kuipalju keegi teine üldse teab, kuidas intriige täis keskkonnast üle olla ning sellega väiklus lihtsalt mõttetuks muuta.

Ta ei jooksnud lati alt läbi ka madalvormis. Poole sajandi jooksul ei saa pidevalt tippvormis olla, aga taset tuleb hoida. Mati hoidis.

Kui sa oled pool sajandit rahva silma all ei saa sa kõigile meeldida. Mati eluloos meenutatakse 1988. aastat ja Tammsaare parki. Aga – äkki päästis see, et kohal olid telekaamerad, rahva veresaunast. Telepildi jõudu teadsid Nõukogude Liidu jõustruktuurid väga hästi. „Vaenulik“ telekaamera oli oluline märklaud punaarmee laskurimäärustikus ja vaid kolm aastat hiljem päästis otsepilt Riia veristest sündmustest. Paraku teleoperaatori elu hinnaga.

Mati viimane sari on Aja vaod. Viimased saated lähevad eetrisse sügisel. See on sümboolne. Üks vagu on lõpuni aetud, aga ajakirjanik ei sure lõplikult siis, kui matuseliste kolm peotäit mulda kirstukaanele kukuvad. Kui sa olid suur tegija, jääb jälg. Televisioonis on nii tuhka kui ka teemante. Mati oli teemant.