12. VII 1942 – 10. IV 2021
Eile, 11. aprillil tuli kurb teade – lõppenud on legendaarse teleajakirjaniku ja filmimehe Märt Müüri elutee. Teda mäletavad eelkõige vaatajad, kes on üle viiekümne aasta vanad, ja küllap nad on nõus, et Müür kuulub sellesse ajakirjanike põlvkonda, kes muutsid rasked okupatsiooniaastad talutavamaks. Igas oma saates ja saatelõigus otsis ta võimalust ja lahendust jaburatele ideoloogiast tingitud probleemidele. Vahel õnnestus seda ridade vahelt teha, vahel mitte. Juhtus ka seda, et saadet, saatelõiku või filmi ei lastud üldse eetrisse ega ekraanile, vahel kutsuti vaibale. Märt ei lasknud ennast sellest heidutada: „Mida tuul müürile teeb!“ oli tema lendlause. Ta kuulas ära, mida talle öeldi, ja tegi edasi seda, mida õigeks pidas.
Vaatajate mällu on ta ilmselt kõige paremini jäänud kui üks „Viljaveski“ kolmest saatejuhist – Märt Müür, Mati Narusk, Rein Hanson – ja üks neljast – Mati Talvik, Uno Maasikas, Aarne Rannemäe, Märt Müür – „Vaatevinkli“ saatejuhist. Mõlemad olid olulised ühiskonnakriitilised probleemsaatesarjad, mis aitasid meid kanda laulva revolutsioonini. Ühtlasi tegi ta pidevalt maaelu-teemalisi saatelõike nii „Aktuaalsesse Kaamerasse“ kui ka nädalalõpusaatesse „Aeg luubis“ ning dokumentaalfilme.
Tema filmograafia on tähelepanuväärne:
„Võõras higi“ (1973), „Põllul pole lage“ (1974), „Kuulake, rohi kasvab“ (1974 ja „Läbi halli kivi“ (1975) ja „Adra järel“ (1976) koos onupoeg Jüri Müüriga. Edaspidiste filmide juures oli ta enamasti ise nii stsenarist kui ka režissöör, ja sellest reast võiks nimetada ühte olulist probleemfilmi „Ring – suur, keeruline ja huvitav“ valmis 1982. aastal, kui alustas ka „Viljaveski“ sari. Too film rääkis nn Viljandi eksperimendist, Vambola kolhoosist ja Viljandi rajooni agrotööstuskoondisest, mis tollal oli uus asi terves Nõukogude Liidus.
Kokku on Müür teinud 28 dokumentaalfilmi + veel 2016. aastal valminud, üle nelja tunni pikk, dokk põllumajandusministritest „Meie, Laia tänava ministrid“, mida avalikkus ei ole veel näinud.
Märt Müür sündis 12. juulil 1942 Viljandimaal Kivilõppe külas Suislepa vallas Matsimärdi talus nõukogude võimu seisukohalt kahtlaste vanematega peres. Tema isa oli enne sõda kaitseliidus ja sõja ajal omakaitses, ema oli naiskodukaitse liige, pealegi läks isa pärast sõda metsavennaks. Nii küüditati pere 1949. aastal Siberisse. Algul elas ema koos vanaisa ja kolme lapsega Novosibirski oblastis Baraba stepis asuvas kolhoosis, kuid pärast ema arreteerimist saadeti ta koos õde Kadriga lastekodusse.
Kui ta 1957. aastal koju tagasi tuli, ei osanud ta sõnagi eesti keelt. Sellele vaatamata lõpetas ta Olustvere sovhoostehnikumi agronoomina ning töötas pärast ajateenistust Nõukogude armees Tänassilma kolhoosis aasta brigadiri ja viis aastat peaagronoomina.
Filmi ja televisiooni sattus ta pooljuhuslikult tänu oma onupojale, režissöör Jüri Müürile, kes kutsus Märdi oma dokumentaalfilmi „Võõras higi“ kaasstsenaristiks. Filmitegemise kõrvalt leidis ta töökoha põllumajandusministeeriumi infoosakonnas, kus aitas kokku panna õpetlikke brošüüre ning õppefilme. Ja sealt kutsus toimetaja Helgi Oidermaa ta televisiooni, kuhu ta jäi 1989. aastani. Tol aastal valis Eesti Ajakirjanike Liidu kongress Märt Müüri oma esimeheks ning aasta hiljem tuli tema juhtimise alla ka Eesti Ajakirjandustöötajate Liit.
Märdi ametiaeg nendes ametiliitudes lõppes 1995. aastal, pärast seda tegutses ta vabakutselisena ning tegi veel mõned filmid.
Ta oli õnnelik inimene.
„Kui kellelegi on antud võimalus teha meeldivat tööd, see töö aitab tal maailma parandada ja selle eest veel makstakse ka, siis – mida enamat võib tahta!“ on Märt Müür öelnud intervjuus Eesti Naisele 2016. aastal.
Hüvasti, Märt Müür! Head igavikulist teed Sul minna!
Eesti Ajakirjanike Liit