13. IX 1945 – 19. VI 2024
Lahkunud on ajakirjanik, õppejõud ja teleajaloo talletaja Hagi Šein. Eesti Ajakirjanike Liidu liige oli ta 1978-1997.
Tegelikult on raske üles lugeda kõike, mida olulist on Hagi elu jooksul teinud; pealegi ei tikkunud ta kunagi esiplaanile, aga kõige tähtsam tegu oli ilmselt see, et ta päästis Eesti avalikõigusliku ringhäälingu.
Saatuse tahtel oli ta ETV peadirektor aastail 1992-1997, mil olime värskelt vabaks saanud ja valitses üliliberaalne seisukoht, et turg reguleerib kõike ja ainus, mida valitsus peab tegema, on kõik vabaks lasta. Pealegi oli kommertstelevisioonide surve avalikõigusliku televisiooni ärakaotamisele nii suur, et riikliku rahastamise lõpetamist arutati täiesti tõsiselt. „Kui Hagi poleks olnud nii visa ja sihikindel, kui ta poleks nii väga uskunud, et tal on õigus, siis kes teab, kuidas oleks läinud,“ meenutas Raul Rebane.
„Avaliku ringhäälinguteenuse mõte on luua ja hoida rahvuslikku ühistunnet. See on koht, mis hoiab meid vaimselt koos: informeerib, lahutab meelt, õpetab, säilitab ja toetab keelt ja kultuuri. Ärirahaga teletegijatel selleks võimalusi ei jätku. Ja tõepoolest, kui tollane võitlus oleks kaotatud ja Eestis oleksid ainult kommertskanalid, siis oleks ikka mage küll,“ kommenteeris Hagi oma tollast tegevust aastaid hiljem.
Mõnevõrra oli Hagi kui näide Ameerika unelmast. Jooksupoisist miljonäriks ta just ei saanud, küll aga sai temast kui Aktuaalse Kaamera režissööri abist mööda vahepealseid astmeid ETV peadirektor.
„Minu jaoks on alati olnud tähtis midagi muuta,“ ütles Hagi. Ja tõesti, mitu ETV olulist saatesarja algas just tänu Hagi erksale sotsiaalsele närvile.
Vähesed teavad, et just Hagi mõte oli pakkuda noortele välja mingi tegevus, mida võiks teha missioonitundest, nagu näiteks Tallinna vanalinna korrastamine. Kuna ka noortesaadete peatoimetuse režissööril Tiina Mägil oli vanalinna vastu tõsisem huvi, siis tuli ta selle mõttega kohe kaasa. Idee viidi ellu 1975. aasta sügisel ning Tiina Mägi eestvedamisel arendati sellest saatest välja terve noorteliikumine.
1978. aastal käivitas Hagi koos Rein Järlikuga kriitilise arutlussaate „Ajurünnak”. Selles saates hakati parteile ja valitsusele tegema kuulmatul moel otseseid ettepanekuid, mida nad peaksid või ei peaks tegema. Saade püsis eetris neli aastat, 1978-82, aga siis võeti see kavast maha.
Järgmisel, 1983. aastal algatas Hagi koos toimetaja Helgi Oidermaa ja režissöör Jüri Tallinnaga saate „Prillitoos“, mis on, kui „Aktuaalne Kaamera“ kõrvale jätta, ETV-s kõige kauem sama nime all eetris olnud saade. „Prillitoosi“ tegi Hagi seitse aastat (1983-1990). Nagu „Kodulinnast“, nii sai ka „Prillitoosist“ alguse ulatuslikum liikumine. Eakaid ning puuetega inimesi hakati kutsuma kodunt välja terviseretkedele ning mitmesugusele ühistegevusele. Sarjast sai pensionäride omavaheline suhtlemiskanal.
Ka Hagi dokumentaalfilmid „Raudrohutee“ (1985), „Ratastoolitants“ (1986) ja „Lepatriinutalv“ (1989) jätkavad sama teemat, muutes oluliselt suhtumist eakatesse ja puuetega inimestesse.
1987. aastal käis ta koos Rein Järliku ja Felix Unduskiga välja saatesarja „Mõtleme veel“, mis oli „Ajurünnaku“ jätk, poliitiline debatt, mida rahvas jälgis hinge kinni pidades. Aeg oli „Ajurünnaku“-aegsega juba muutunud ning paljudest asjadest võis rääkida hoopis lahtisemate kaartidega. Üldiselt on „Mõtleme veel“ läinud ajalukku saatena, kus Edgar Savisaar kuulutas välja rahvarinde asutamise mõtte ja enam ei kallutanud miski meid laulva revolutsiooni teekonnalt
Teletööga kõrval oli Hagi ka õppejõud. Tartu Ülikoolis õpetas ta teleeriala aastail 1976-1986. Aastail 1997-2003 töötas ta Concordia rahvusvahelise ülikooli meediateaduskonna dekaani ja professorina, pärast seda jätkas tööd Audentese ülikoolis (2003–2006) ja lõpuks Balti Filmi- ja Meediakoolis (2006-2021). Kui tema teletööst sai osa kogu rahvas, siis õpetajatööd tehakse avalikkuse eest varjus. Kumb töö on tähtsam olnud? Kui arvestada sellega, et Hagi õpilaste hulgas on Aarne Rannamäe, Katrin Saks, Vahur Kersna, Maire Aunaste, Anne Raiste, Heidi Purga, Toomas Luhats ja teised, kes on ajakirjanduspõllule päris sügavad jäljed jätnud, siis on tema panust nii ühte kui ka teise tõesti keeruline hinnata.
Vaieldamatu aga on see, et oleme kaotanud targa ja hea inimese, kelle mälu ulatus päris televisooniaegade koidikuni. Temata oleks olnud teistsugune Eesti Televisioon ja kes teab, võib-olla mõnevõrra teistsugune ka meie ajalugu. Parim, mida saame Hagi mälestamiseks teha, on unustada korrakski oma ilmavaatelised lahkhelid ja hoida kokku, eriti praegusel keerulisel ajal. Hagi oleks seda tahtnud.
Eesti Ajakirjanike Liidu juhatus