9.XI 1936 – 1.X 2026
Meie hulgast on lahkunud kauaaegne ajakirjanik ja tõlkija, Eesti Ajakirjanike Liidu liige Elle-Mall Anupõld.
Elle Anupõld sündis Tallinnas, kus lõpetas Tallinna 21. keskkooli. Õpinguid jätkas ta Tartu ülikooli eesti filoloogia ja ajakirjanduse erialal, mille lõpetas 1960. aastal. Lõputöö kirjutas ta Marie Underist, mis näitab nii tema kui ka tolleaegse ülikooli kohta nii mõndagi.
Ajakirjanikuteed alustas ta Eesti Raadios ja ajalehes Noorte Hääl. Kõige kauem töötas ta kultuurilehe Sirp ja Vasar (hilisem Sirp) toimetaja ja peatoimetaja asetäitjana ning oli tegev mitmetes teistes kultuuriväljaannetes, nagu näiteks nädalaleht Kultuurimaa.
Ta on koostanud Perioodika kirjastatud kultuurikogumikke, nagu näiteks „Kaja: Eesti NSV kultuuripanoraam", kus ilmusid ülevaated aastate 1980–1983 kohta. Samuti on ta üles kirjutanud kunstnik Valli Lember-Bogatkina mälestusteraamatu „Nii see oli" (2006).
Ta on olnud ka viljakas tõlkija. Nii näiteks on ta soome keelest tõlkinud olulisi teoseid nagu Urho Kaleva Kekkoneni „Tamminiemi" ja Carl Gustaf Emil Mannerheimi „Soome marssali mälestused" Koos abikaasa Enn Anupõlluga on ta eestindanud Soome presidendi Mauno Koivisto raamatu „Vene idee".
Tõlkijana on tema tööd iseloomustanud põhjalikkus ja oskus anda edasi Soome ühiskondlik-poliitilist konteksti ning riigimeeste mõtteid puhtas ja ladusas eesti keeles.
Ta on tegev olnud ka filmiloomes – näiteks kirjutanud stsenaariumi ja teksti 1971. aasta dokumentaalfilmile „Tere, Gruusia!".
Inimesena tagasihoidlik, reageeris ta tundlikult mitmesuguste avaliku elu seikade suhtes. Nii on ta ühes bussis aset leidnud sündmusest kirjutanud Õhtulehes (10.09.1997):
„Tõtt öelda, kõige piinlikum oli asjaolu, et me kõik tegime näo, nagu ei kuuleks mõnitamist, ja istusime nagu halvatud. Mõnikord juhtub isegi paremas seltskonnas, et keegi ütleb sobimatu sõna või mõtte. Kasvatatud inimene teeskleb siis kurti. Siin oli vaikimisel teine varjund…
Millegipärast on üks osa meist omaks võtnud varjamatult ülbe ja hoolimatu käitumise, aga ülejäänud taluvad seda kui paratamatust. Hiljuti otsustas Paide linnavalitsus hakata trahvima valjuhäälse ropendamise eest. Kohe leidus kõrge riigiametnik, kes nurises, et see on inimõiguste rikkumine.
Inimõigustega on Eestis tõesti keerulised lood!“
Eesti Ajakirjanike Liit