22. I 1931 - 3. X 2022
Meie hulgast on 91aastasena lahkunud legendaarne karikaturistist, ajakirjanik ja kunstnik, Eesti Ajakirjanike Liidu auliige 2006. aastast, Eduard Tüür. Ta oli tõeliselt rahvusvaheline mees, üks neist, kelle kohta võib öelda, et ta ei vandunud kunagi alla, oli üle oma saatusest.
Pärast Haapsalu linna algkooli lõpetamist õppis ta Võru kohaliku tööstuse tehnikumis metallitöö tehnoloogiat. Võru tehnikumiga tema formaalne haridus ka piirdus, mis aga ei takistanud tal elus teha kõike seda, mida ta tegi.
Mõned aastad töötas ta Tallinnas tehases Ilmarine ja seejärel Haapsalus Läänemaa Põllumajandusühistute Liidus mehaanikainsenerina, kuni see töökoht likvideeriti. Seejärel töötas artellis Haapsalu tehnilise juhatajana ja esimehena, ETKVLi Läänemaa Segatööstuskombinaadis direktorina ja 1960.–1961. oli ta Haapsalu leivatehase esimene direktor. Alates 1961. aastast elas ta Tallinnas, kus töötas kohaliku tööstuse tehnoloogia instituudis kujundusosakonna juhatajana, kuigi kunsti pole ta päevagi õppinud.
Tema esimene pilapilt avaldati 1955. aastal Haapsalu tollases ajalehes „Töörahva Lipp“. Tema karikatuure on ilmunud pea kõigis omaaegsetes ajalehtedes, samuti oli ta satiiriajakirja „Pikker“ püsiautor. Tema pilapildid on toetunud terastele tähelepanekutele elust enesest, mida on sageli saatnud must huumor. Tema naljad on piiritud ja ajatud, ega ta muidu oleks leidnud nii laialdast rahvusvahelist kõlapinda.
Elu jooksul on temalt ilmunud üle 2000 karikatuuri, lisaks Eestile ka Saksa, Poola, Venemaa, Ukraina, Läti, Leedu, Belgia ja endise Jugoslaavia ajakirjanduses ning 50 karikatuurikogumikus, -kataloogis ja -bukletis. Näitustel hakkas ta osalema 1971. aastal. Lisaks Eestile võis tema töid näha Nõukogude liiduvabariikides, aga ka Poolas, Ungaris, Rumeenias, Bulgaarias, Belgias, Iisraelis, Makedoonias, Türgis, Lõuna-Koreas ja Brasiilias kokku 84 korral. Ka isiknäitusi korraldas ta laia haardega: Eesti maakonnalinnadest alates ja Soome, Rootsi, Saksamaa, Austria, Portugali ning Lõuna-Koreaga lõpetades. Eriti uhke oli ta oma näituse üle Rummu vanglas, kohasel teemal „Kuritegelikud jamad", sest see olla olnud esimene ja ainus näitus Euroopa karikatuuri ajaloos, mida võis näha vangimajas.
Oma pika tööelu jooksul jõudis ta olla ka Rummu vangilaagri tööstuskooli õpetaja (masinaõpetus ja tehniline joonestamine), vabariikliku karskusühingu vastutav sekretär ja koondise Eesti Trükitööstus a/ü komitee esimees. Viimane töökoht oli tal Eesti Hoiupank, kus ta töötas 7 aastat valitsuse juhatajana ja hiljem korraldas panga välissuhteid.
Vabakutseliseks kunstnikuks hakkas ta 1996. aastal, kui jäi pensionile. Nii juhtuski, et ajal, mil teised inimesed võtavad vabamalt, hakkas Eduard hoopis uue hooga tegutsema. 1998.-2016. aastani avaldas ta 34 pilapildikogumikku, mille tekstid on tõlgitud paljudesse (soome, rootsi, saksa, inglise, vene, portugali) keeltesse. Muu hulgas on ta karikatuurivõistlustelt võitnud 31 auhinda.
Eduard Tüüri tundnud inimesed mäletavad teda erakordselt seltsiva, reipa ja elurõõmsana, kes suutis igas olukorras näha elu naljakamat poolt. Kui küsiti tema tervise kohta, siis teatas ta rõõmsalt: „Kehvem kui eile ja parem kui homme!“
Eks see nii ongi. Ühel päeval me läheme kõik, aga vähestel on Peetrusele ette näidata nii sisukas elukäik. Loodetavasti ei pea ta igavust tundma ka taevastel radadel.
Eesti Ajakirjanike Liit