EALi konverentsi järelkaja 10.12.2022
Helle Tiikmaa, EALi esimees
Me elame huvitaval ajal. Digipööre on meie elud teinud kohati kergemaks, kohati keerukamaks. Ajaleht ei pruugi enam ollagi paberil ja ajakirjanik tormata ringi maki ja märkmikuga.
Enam ei ole nii lihtsalt võimalik vastatagi mis on või ei ole ajakirjandus, kas tehniline platvorm määrab seda või sisu või mõni kolmas kriteerium. Milline platvorm või allikas on üldse usaldusväärne ja ajakirjanduslik, milline aga liba ja laadne toode? Kes on või ei ole ajakirjanik, kas tööleping on selle näitaja või hoopis mõtteviis, identiteet. Ajakirjanike liidu kuuluvus – mõnel pool maailmas, isegi üle lahe kindlasti, meil mitte eriti, kuid sellesse praegu ei laskuks. Kas ajakirjaniku roll on olla vaid vahendaja, nagu infotoru või on lubatud siiski ka mõtlemist ja sõnaõigust?
Ajakirjandus on killustunud ja muutunud, eriti kui võrrelda sellega, milline see oli veerand sajandit tagasi., kui pandi paberile Eesti ajakirjanduseetika koodeksi sõnad. Nendele toetudes on meil siin ikka tehtud vahet hea ja halva ajakirjanduse ning päris ajakirjaniku ja wannabe vahel. Sest igaüks ei ole ajakirjanik, räägitagu mis tahes. Eneseregulatsioon oli ja ehk on ikka veel nii mõnelegi ajakirjanikule see kindel linn ja varjupaik, kui süüdistused lendama hakkavad. Aga kohtukull ähvardab ka meil aina enam, aina ägedamalt. Piirideta reporteri ajakirjandusvabaduse indeksis oleme enneolematult kõrgel, samas soovitab riigikohtunik ajakirjanikke, kellelt midagigi võtta, ikka just kohtusse kaevata.
Ajakirjanduse suured väärtused on muutumatud ajas – sõltumatult ja erapooletult otsida tõde ja otsingute tulemustest selgesõnaliselt ning faktidele toetudes teada anda, teenida avalikku huvi ja mitte teha tarbetult liiga. Aga mis on tõde ja kas koodeks on muutunud kilbiks korportatiivsele vaikimisele? Või on see ikkagi just oma muutumatuses see ristpolt, mis kõike koos hoiab? Kui meie, ajakirjanikud, ise ei vasta neile küsimustele ja ei ütle, mida, kuivõrd ja kuidas meie kutsealal tõlgendama peab, siis teeb seda kindlasti keegi muu – poliitik, kohtunik, teadlane. Ja see ei pruugi meile sobida.
Väliskogemusest tuleb õppida, et hoida ära ajakirjandusliku konna keetmist Ungari või Poola stiilis - samm haaval, nii et alati arugi ei saada. Taani, seevastu, annab enesekindlust, et isegi kui poliitikud tahavad, siis enesele kindlaks jäädes suudab ajakirjandus ja suudavad ajakirjanikud enese eest seista.
Kuhu Eesti edasi suundub, seda peab veel ja veel arutama, erinevate ning samade osalistega. Alustades sellest, et kaks eneseregulatsiooni organisatsiooni - Pressinõukogu ja Avaliku Sõna Nõukogu - võiksid kokku istuda ja läbi vaadata, kas oleks ühist pinda, kust jätkata, kas oleks ühel teiselt midagi üle võtta või õppida. Kas Eesti on ikka kahte eraldi kogu vaja - ja kui, siis kuidas paremini saaks (sest alati saab)? Ja siis eetikakoodeks ise, see väärikas eas "paber" - võiks see olla täpsem ja selgem kui seni? Ilmselt. Peaks seal olema selgesõnaliselt nimetatud ka tehnilised platvormid või piisab ajakirjandusest kui üldisest mõistest? Ainet mõtiskluseks jätkub.
Konverentsi saab järele vaadata SIIT
Lisateave:
Helle Tiikmaa
Eesti Ajakirjanike Liidu esimees
+372-5333-9699