Seppo Kervinen 11.04.1944 – 06.09.2022
6. septembril lahkus teispoolsusse soome ajakirjanik, estofiil Seppo Kervinen, kes oli 1989. aastast Eesti Ajakirjanike Liidu liige. Ta ei olnud selline liige, kes küsiks, mida ma ajakirjanike liidult saan, vaid selline liige, kes küsis, mida mina liidu heaks teha saan. Esimesi suuri asju, millele ta käed külge pani, oli EALi toetamine astumisel Rahvusvahelisse Ajakirjanike Föderatsiooni. See oli võimalik, kuna ta oli Soome ajakirjanike liidu tuntud ja aktiivne liige.
Eestiga sidus Seppot juba päritolu – ta emapoolne vanaisa oli eestlane, pärit Räpina kandist. Ajateenistus tsaariarmees viis ta Viiburisse, kus muusikaandeline noormees võeti sõjaväeorkestrisse. Orkestrandina jäi ta Viiburisse elama ja teenima ka pärast sundaja lõppu, seal lõi ta ka perekonna. Oma Eesti juurtest oli Seppo küll lapsest saati teadlik, kuid tema lapsepõlve- ja noorusaastad jäid soometumise ajajärku, mil Eestist ja eestlusest rääkimist ei peetud Soomes soovitavaks.
Eesti keele sai Seppo selgeks alles üliõpilaspõlves, kui ta suviti Rootsis töötades sattus eestlastele kuuluvasse tehasesse, kus asjaajamine käis eesti keeles. Rootsis astus ta Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmeks ja sealt said alguse tema sidemed paljude pagulaseestlastega, huvi Eesti kultuuri ja eestluse vastu. Oma eesti juuri pidas ta äärmiselt tähtsaks ning tundis nende üle uhkust. Oma suhet Eestiga võrdles ta juutide suhtumisega Iisraelisse, öeldes. „Minu Iisrael on Eesti.“
Pärast kõrgkooli lõpetamist asus Seppo Kervinen tööle tehnika- ja majandusajakirjanikuna, proovis kätt mitmes väljaandes ning jäi lõpuks kuni pensionile minekuni pidama Soome inseneride liidu nädalalehte Tekniikka & Talous. Eriti meeldejääv oli talle 1973. aasta suvel Helsingis toimunud Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi (OSCE) välisministrite nõupidamisega seotud vahejuhtum. Nõupidamise päevakorras oli muu hulgas Euroopa riigipiiride puutumatuse küsimus, milles Balti riikide pagulasorganisatsioonid nägid ohtu, et lääneriigid võivad muuta Baltimaade Nõukogude Liiduga ühendamise mittetunnustamispoliitikat.
Selle ärahoidmiseks saadeti Helsingisse Eesti, Läti ja Leedu pagulasorganisatsioonide esindajate ühisdelegatsioon, kes pidi seal andma pressikonverentsi. Seda korraldama palus Rootsi eestlaste esindus Seppo Kervise. Viimane nõustus, ent paraku jõudis teave toimuvast enneaegu Nõukogude asjameeste kõrvu, kes nõudsid Soome valitsuselt samme „nõukogudevastase propaganda ja provokatsioonide“ takistamiseks. Soome politsei pidaski delegatsiooni liikmed koos Seppo Kervisega kinni, kuid Soome kodanikuna vabastati ta peatselt. Vabanedes võttis ta ühendust kolleegiga ajalehe Uusi Suomi välisosakonnast, kelle kaudu jõudis teave toimunust juba samal päeval OSCE nõupidamisel osaleva USA välisministri William Rodgersini. Viimane nõudis ühisdelegatsiooni kuuluvate Ühendriikide kodanike viivitamatult vabastamist, kelle järel vabastati teisedki baltlased, kuid kel siiski keelati poliitiliste avalduste tegemine. Uudis baltlaste arreteerimisest oli aga Ameerika Hääle kaudu levinud juba kõikjal maailmas.
Seppo elas vaimustunult kaasa meie taasiseseisvumisele ja oli selle üle õnnelik. Ta astus Eesti Ajakirjanike Liitu ning osales ka mõne uue ajakirjandusväljaande loomisel, millest tänini ilmub Soome koduajakirja Kotivinkki malli järgi loodud Kodukiri. Abivalmis kolleegina aitas ta soome keelest tõlkijaid ning tõlkis ka ise eestikeelseid tekste soome keelde. Eriti elamuslikud olid talle Eesti laulupeod, kust ta ei tahtnud kunagi eemale jääda. Eesti külastamist jätkas ta ka pensionärina, kuni koroonaepideemia selle tõkestas. Meedia vahendusel hoidis ta aga ennast lõpuni kursis Eesti poliitika-, majandus- ja kultuurieluga.
Soome ajakirjanike liidu ajaleht pealkirjastas Seppo Kervisele pühendatud mälestuskirjutise „Eesti sõber kuni lõpuni“.
Toomas Tallo