1919. aasta 14. juunil registreeriti Tallinna-Haapsalu rahukohtus Ajakirjanikkude Ühing ja kaks päeva hiljem, 16. juunil kirjutati otsusele pidulikult alla Tallinna Raekojas. Ühingu asutajaliikmed olid kolm tegevat ajakirjanikku – toimetajad Jakob Mändmets, Jaan Tomp ja Paul Olak –, kellele tegid muret nii ajakirjanduse üldine tase kui ka ajakirjanduses tegutsejate sotsiaalsed garantiid. Esimene üldkogu, millel uuele ühingule ka täielik juhatus valiti, toimus 4. novembril Toompeal Asutava Kogu ruumides
1921. aasta 30. aprillil toimus Tallinna Raekojas esimene Eesti ajakirjanike kongress, millel osales 72 ajakirjanikku mitmelt poolt Eestist. Aja jooksul said Ajakirjanike Liidu liikmeteks kõik, kes ajakirjanduse alal tööd tegid – nii elukutselised, kaastöölised kui ka harrastajad. Liitu peeti üleval liikmemaksudest, annetustest, loterii- ja ettevõtlustuludest.
1922. aastal seati sisse ajakirjanike passid, mis võimaldasid ligipääsu olulistele kohtadele (tänapäevase pressikaardi eelkäijad). Samuti hakkas ühing välja andma erialast ajakirjanike ajakirja "Õitsituled", mida ilmus kokku 17 numbrit. Viimane „Õitsituled“ ilmus 1939. aastal.
1925. aastal muudeti ühenduse nimi Eesti Ajakirjanike Liiduks. Samal aastal saadi ka Kultuurkapitali osanikuks ehk teiste sõnadega loodi ajakirjanduse sihtkapital. Kapitali valitsusse kuulusid nii Ajakirjanike Liidu kui ka ajalehtede toimetuste esindajad.
1926. aasta 18. märtsil toimus Ohvitseride Kasiinos esimene ajakirjanike ball, millest ajapikku kujunes oluline seltskondlik ning kultuuriline sündmus. Kui esialgu põlgasid paremad pidupaigad ajakirjanike üritust vähetähtsaks, hakati hiljem neid korraldama Mustpeade Majas ning Estonias. Viimane ball toimus jaanuaris 1940.
1927. aastal osteti Kosele oma puhkekodu ehk Ajakirjanike Kodu. Maja avati pidulikult 22. juunil. Ajapikku laiendati kodu nii hoonete, aia kui ka tenniseväljakute lisamisega. Ajakirjanike Kodu oli nii liidu liikmete eelistatud puhkekeskus kui ka välisajakirjanike peatuspaik. Kodu juures tegutses ka ajakirjanike spordiselts.
Samal aastal toimus esimene Läti ajakirjanike kongress sõprussuhete loomiseks. Sealt edasi arenesid Eesti, Läti ja Leedu ajakirjanike algul kahepoolsed, seejärel kolmepoolsed suhted kuni Balti pressiliidu loomiseni 1933. aastal.
1929. aastal sai Ajakirjanike Liit Riiklikult Raudteevalitsuselt kasutada 6 priipääset ja aasta hiljem võimaldati juba igale ajalehe toimetusele üks alatine tasuta sõidupilet raudteel. Selle saavutamiseks aga oli peetud aastaid pikki läbirääkimisi.
1930. aastal toimus valitsuse loal esimene loterii ajakirjanike toetuseks. Et esimene loterii osutus edukaks, toimus neid veel mitmeid järgnevail aastail ning see tõi kopsakat lisa Ajakirjanike Liidu eelarvesse.
1932. aastal said alguse Eesti ja Poola ajakirjanike kahepoolne koostöö. Pressiliidu lepingule Eesti ja Poola vahel kirjutati alla viis aastat hiljem, 1937. aastal.
1934. aastal, pärast paariaastast eeltööd, astus Eesti Ajakirjanike Liit Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni liikmeks. Viimast korda osales liit enne Eesti iseseisvuse kaotust föderatsiooni koosolekul 1939. aastal.
1935. aastal algatas Ajakirjanike Liit nn pühapäevarahu ajalehtede toimetustes. Sealt edasi püüdis liidu juhatus ka enam ajakirjanike töötingimuste, tasude ja sotsiaalsete garantiide eest seista, osaleda seadusloomes ning jagada sihtotstarbelisi toetusi. Ajakirjanike Liitu kuulusid kõik tegevajakirjanikud Eestis.
1940. aastal, pärast juunipööret, vahetati välja Ajakirjanike Liidu juhatus. Uue juhatuse moodustasid nn punased ajakirjanikud, kellele anti üle ka kogu raamatupidamine ja muu dokumentatsioon ning Ajakirjanike Kodu. Lootus liitu sel moel päästa ei õigustanud ennast – liidu uus juhtkond otsustas EALi lahkumise Rahvusvahelisest Ajakirjanike Föderatsioonist ning lõpetas Balti pressiliidu tegevuse (samaaegselt sarnaste otsustega Lätis ja Leedus).
Samuti otsustasid liidu uued juhid, et EAL astub Eesti Ametiühingute Keskliidu liikmeks. Ajakirjanike liidu tegevuse otsesest lõpetamisest dokumentatsioon puudub, kuid keskliiduga liitumise järel puudub ka igasugune teave tegevuse jätkamisest. Liidu kinnisvara anti üle keskliidule.
1957. aastal lubas Nõukogude võim ajakirjanikel uuesti oma liitu looma hakata. Nõukogude võimu ajal loodud/taastatud loomeliitudest oli see kõige viimane. NSVL Ajakirjanike Liidu alluvuses tegutsema pidanud liidu loomiseks asutati kaheksaliikmeline organiseeriv komitee.
1959. aastal toimus Eesti NSV Ajakirjanike Liidu esimene kongress ja lõplik asutamine. Ametiühinguks ümber kujundatud liit pakkus ajakirjanduses tegutsejaile enesetäiendamise võimalusi, aga ka välissuhtlust ning tavapäraseid majandushüvesid – autoostulube, puhkusetuusikuid, korteriordereid. Ajakirjanike Liit korraldas aga ka erinevaid ajakirjanike võistlusi. Liidul oli mitmeid teemasektsioone (nt põllumajanduse, spordi, parteielu, aga ka televisiooni, keele jms sektsioone), kuid ka piirkondlikke osakondi. Liit tegeles ka kirjastamisega, järjepidevalt anti välja „Spordilehte“, mis lõpetas ilmumise alles 1993. aastal.
1962. aastal loodi Ajakirjanike Liidu juurde avaliku arvamuse uurimise komisjon, et tegelda auditooriumi uurimisega.
1966. aastast korraldas Ajakirjanike Liit iga-aastasi suviseid kokkutulekuid, millel võisteldi meeskonniti ja individuaalselt spordis ning isetegevuses, loodi otsesuhteid toimetuste vahel ja jagati teavet. Alustati ka erinevate võimukandjate ja suurte asutuste juhtide pressikonverentside korraldamist.
1971. aastast hakati olulisematele ajakirjanikele omistama teenelise ajakirjaniku aunimetust senise teenelise kultuuritegelase asemel. See oli Ajakirjanike Liidu veenmistöö tulemus.
1987. aastal asutas Ajakirjanike Liit koos Arhitektide, Heliloojate, Kino-, Kirjanike ja Kunstnike Liiduga ENSV Loominguliste Liitude Kultuurinõukogu.
1988. aasta 1.-2. aprillil toimunud Loomeliitude pleenumil osales Ajakirjanike Liit teiste loomeliitude kõrval nii ettekannetega kui ka allkirjastades pleenumi märgukirjad.
1989. aasta 5.-6. mail toimunud ennetähtaegsel 8. kongressil taastati liidu algne nimi, Eesti Ajakirjanike Liit, võeti vastu uus põhikiri ja mõeldi ümber suhted NSVLiidu Ajakirjanike Liiduga. Liidule valiti ka uus juhatus ja esimees, kes jäi ametisse järgnevaks kuueks aastaks.
1990. aasta kevadel toimunud 9. kongressil otsustati võtta suund ametiliiduks reorganiseerumiseks ja selleks vajaliku kinnitamiseks korraldada teine 9. kongress hilissügisel. Põhjuseks EALi taotlus astuda Rahvusvahelisse Ajakirjanike Föderatsiooni, mis esindab ajakirjanike ametiühinguid. 13. detsembril toimunud erakorralisel 9. kongressil vastuvõetud põhikirjas ametiühinguna tegutsemist siiski ainusuunana ei kinnitatud.
Aasta lõpus loodi Eesti Ajakirjanike Liidu kui loomeliidu kõrvale ametiühing Eesti Ajakirjandustöötajate Liit (EATL), mille eesmärgiks oli tööandjate ja nii töölepinguga kui ka vabakutseliste liikmete suhete korraldamine. Valiti eri ajakirjandusvaldkondade probleemidega tegelevad usaldusisikud ja kavandati õigusabi pakkumist. Loomeliit ja ametiühing tegutsesid reaalselt sama liiduna sama juhatuse all ning paari aasta pärast EATLi tegevuse dokumenteeritud märgid lõppesid.
1992. aastal taastati Eesti Ajakirjanike Liidu pressikaart. Mõne järgneva aasta jooksul hakkas pressikaarti kui ajakirjaniku tegevustunnistust tunnistama enamik Eesti ministeeriume ja muid ametiasutusi.
1995. aastal taastus Kultuurkapital, mille osana aga ei taastatud ajakirjanduse sihtkapitali. Peamiseks põhjenduseks, mida seni ei ole õnnestunud täielikult ümber lükata, toodi, et ajakirjandus on äri ja see osa ajakirjandust, mida kultuuriajakirjanduseks liigitatakse, saab oma toetuse teiste sihtkapitalide alt.
Samal aastal Eesti Ajakirjanike Liit reorganiseerus, muutis põhikirja ning valis ka uue esimehe ja juhatuse, alustas osakondade taastamist ja liikmeskonna korrastamist, sest ajakirjandusmaastiku mullistused olid oma segaduse jätnud ka liidu asjadesse. Ka eelnevate aastate majandusprobleemide lahendamise ja liidu võlgade likvideerimisega tehti algust.
1996. aastal alustas Eesti Ajakirjanike Liit pressipäevadega, taasalustas suvepäevadega ja taas korraldati pressiballi.Taastati mõned ajakirjanike teemaklubid, nt majandusajakirjanikele, keelehuvilistele, seenioridele. Sel ja järgmisel aastal anti välja mõned numbrid oma väljaannet „Ajaleht“ ja 1997. aastal ka EALi aastaraamat.
Samal aastal sai Eesti Ajakirjanike Liit lõplikult tagasi oma kinnisvara Kosel, kus hooned olid selleks ajaks kõvasti amortiseerunud ja täis elanikke. Samas tunnistas riik tagastamisotsusega EALi 1919. aastal loodud ühingu õigusjärglaseks.
Veel sel aastal sai allkirjand esimene kollektiivleping ajakirjandusväljal, EALi ja Eesti Raadio vahel. Mõne aja pärast sõlmiti sarnane ka ETVga. Kui 2007. aastal loodi kahest organisatsioonist üks, hakkas EAL ühena kolmest ametiühingust kollektiivlepinguid sõlmima.
1997. aastast hakati taas nimetama Eesti Ajakirjanike Liidu auliikmeid, tunnustades isiku tegevust kas kitsamalt liidu heaks või üldisemalt ajakirjanduses.
Samal aastal loodi pressinõukogu Avaliku Sõna Nõukogu, mille üks liikmeist oli EAL.
1998. aastal taastas Eesti Ajakirjanike Liit oma liikmelisuse Rahvusvahelises Ajakirjanike Föderatsioonis (International Federation of Journalists, IFJ) ja sai sellest peale ka võimaluse välja anda rahvusvahelist pressikaarti.
Samal aastal taastati ka Balti riikide ajakirjanike koostöö – 22. juunil kirjutati Tallinna Raekojas alla Balti Ajakirjanike Föderatsiooni asutamise lepingule.
1999. aastal tähistas Eesti Ajakirjanike Liit oma 80. sünnipäeva rahvusvahelise konverentsi ja vastuvõtuga. Samuti läks EAL internetti ehk avas oma kodulehekülje ja taotles domeeninime eal.ee Ajakirjanike Liidule.
Samuti kuulutati aasta lõpus esmakordselt välja Aasta Ajakirjanik ja valdkondlikud tunnustused eetri-, trüki- ja maakondlikele ajakirjanikele ning ka kauni eesti keele kasutaja auhind.
2001. aastal astus Eesti Ajakirjanike Liit Euroopa Ajakirjanike Föderatsiooni (European Federation of Journalists, EFJ) ja on sellest peale olnud föderatsiooni täisliige. Hilisematel aastatel hakkasid EALi esindajad osalema ka EFJ erinevates töörühmades, viies Eesti kogemusi välja ja tuues teiste omi koju.
2003. aastal korraldas liit esimese venekeelse pressi konkursi trükiajakirjanikele.
2004. aasta 5.-6. novembril toimus Tallinnas EFJ seminar „Ida kohtub Läänega: sotsiaaldialoog meediasektoris“, milles osales 22 riigi esindajaid ja mida rahastati koostöös Euroopa Komisjoni ja Friedrich Eberti Fondiga.
2005. aastast hakkas Eestis kehtima „Loovisikute ja loomeliitude seadus“, milles loovalana ei ole märgitud ajakirjandust. Sellest peale ei tunnustata Eesti Ajakirjanike Liitu ametlikult loomeliiduna ega ajakirjanikke loovisikutena. EALi juhatus alustas samal aastal püüdlusi seadusemuudatust algatada, mida järgmised juhatused jätkasid.
2007. aastal taasasutati Aasta Ajakirjaniku auhind, mida EALi alt anti välja 4 korda. Eesti Ajakirjanike Liit ei ole auhinda välja andnud majanduslikel põhjustel alates 2011. aastast. Samast aastast hakkas ka tollane Naistoimetajate Ühendus, hilisem Eesti Naistoimetajad andma välja Hea sõna auhinda ning EALi juhatus volitati määrama vabakutselisele ajakirjanikule Andres Küngi stipendiumi.
Ajakirjanduse sihtkapitali taastamisele Kultuurkapitalis jõuti sel aastal lähemale kui kunagi varem või hiljem, sest olemas oli nii ministri nõusolek kui ka seaduseelnõu, kuigi rahaline kate tegi endiselt muret. Riigikokku eelnõu siiski ministri tagasiastumise tõttu ei jõudnudki.
2009. aastal loodi Eesti Ajakirjanike Liidu eestvedamisel Juhan Peegli stipendium, mille osaliseks oli Kultuurkapital, aga ka Kirjanike Liit ja Eesti Rahva Muuseum. Stipendiumi õnnestus välja anda kahel korral, seejärel lõpetas Kultuurkapital selle toetamise ja EALil endal selle jaoks rahalisi vahendeid ei olnud.
2010. aastal alustas tööd Balti Ajakirjanduse Akadeemia, milles osales Eesti esindajana EAL. Esimene seminar „Maailma majanduskriis ja meedia” toimus Lätis Jurmalas.
2012. aastaga algas EALil uus reorganiseerumise ja sisemise korraldamise protsess. Siseasjadega tegelemise kõrval keskendus tähelepanu riigile enda kui ajakirjanike nimel kõneleva partneri meeldetuletamisele. Eesti Ajakirjanike Liit kaitses ajakirjanike kui autorite õigusi nii otseselt kui seadusloomes ja osales vaenukõne ning rikkumisest teavitajate teema arutlustel.
EAL hakkas osalema ka väliskoolitustel, Euroopa Ajakirjanike Föderatsiooni ja Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni aasta- ning üdlkogudel, aruteludel ning tegema avaldusi välisriikide ajakirjanike toetuseks, kui selleks oli vajadus. Alates 2017. aastast pöörati erilist tähelepanu Valgevene, 2022. aastast ka Vene ja Ukraina probleemidele.
2017. aastast taastas EAL head suhted teiste, tunnustatud loomeliitudega ja suutis neid (osaliselt) veenda, et poliitiline tunnustus ei määra loomingut ega keela koostööd tegemast. Järgnevatel aastatel osales EALi esindaja enamusel loomeliitude omavahelistel ümarlaudadel ja vedas 2018. aastal kuus kuud ka ise loomeliitude ühendust. Järgnevatel aastatel osales EAL ka mitmete avalduste koostamisel avalikkusele, valitsusele ja kitsamalt kultuuriministeeriumile.
2017. aastal algatasid Eesti Ajakirjanike Liit ja Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts ühise rünnaku Kultuurkapitalile ja kultuuriministeeriumile, et ajakirjanduse sihtkapitali teema liikuma saada. Mitmete selgituste ja arutluste järel saavutati lubadus, et kui EAL ja EAAS raha leiavad, siis panevad ministeerium ja Kultuurkapital sellele 1/3 juurde ning ajakirjandus võib saada oma väikese toetusprogrammi, kuigi mitte täielikku sihtkapitali. Raha, tõsi, seni leida pole õnnestunud.
2019. aastal tähistas liit oma 100. aastapäeva. 9.-10. mail võttis Eesti Ajakirjanike Liit Riigikogu konverentsikeskuses vastu Euroopa Ajakirjanike Föderatsiooni Üldkogu, milles osales sadakond delegaati ja vaatlejat üle Euroopa. Üldkogu käis tervitamas Riigikogu toonane spiiker ja kõne pidas külalistele ka Eesti Vabariigi president. 11. novembril pidas liit oma sünnipäeva auks juubelijuttu ERRi pressikeskuses. Sünnipäevaüritusi jätkus veel ka 2020. aastasse, mil veebruaris Rahvusraamatukogu saalis arutati ajakirjanduse olukorda Eestis ja mitmel pool mujal maailmas.
2020. aasta kevadel, kui Covid-19 tõttu kuulutati välja eriolukord, nõudis EAL kultuuriministrilt, et vabakutselisi ajakirjanikke toetataks samamoodi kui teisi vabakutselisi loovisikuid. Sellele kirjale vastust ei saadud, kuid kohtumine sügisel enne EALi järjekordset aastakongressi oli tulutoovam. Kultuuriminister lubas liitu loomeliiduna tunnistada olemasoleva seaduse raames.Kuigi see tähendas loobumist ajakirjanduse kui loovala nõudmisest ja olemasolevatest kõige sobivama, kirjanduse valimist, andis EAL kohe sisse taotluse ja muud vajalikud materjalid. Kuid seejärel protsess venis ja kui 2021. aastal valitsus vahetus, ei pidanud uus minister endise lubadusi siduvaiks ega tunnustanud EALi loomeliiduna.. EAL jätkas siiski püüdlusi poliitilist vaatenurka, et ajakirjandus ei ole looming ega ajakirjanik loovisik, muuta.
2021. aasta märtsis, Covidi piirangute kestes, korralad EAL koostöös Euroopa Parlamendi infobürooga veebikonverentsi vaenukõne seadusest, mida valitsus oli hakanud aktiivselt läbi lükkama. „Sild üle vaenuvete“ koondas nii ministeeriumi, Europarlamendi saadikute kui ka inimõiguste organisatsioonide vaatenurgad. Seaduse avalik arutelu peatus, sest ministeerium tõmbus eelnõuga taas tagatuppa.
2021. septembris alustas EAL toetuse kogumist legendaarse raadioajakirjaniku Ott Kooli mälestustahvli jaoks. Tahvel avati Rakveres Kooli kunagise stuudio majal 2022. aasta kevadel. See oli esimene kord, kui liit ajakirjanikule mälestustahvli pani.
2022. aastal avas kultuuriministeerium Loovisikute ja loomeliitude seaduse põhjalikumaks muutmiseks. EALi esimees osales eksperdina küsitlustes, samuti jagas EAL liikmetele ja liiduvälistele ajakirjanikele avalikku küsitlust, et saada ka ajakirjanduse teema tõstatud. Osalemisprotsent ei olnud väga kõrge, kuid teema sai ära märgitud. Loovisiku defineermise töötuppa EALi esindajat ei kutsutud, kuid suvel-sügisel toimunud aruteludele seaduse eesmärkidest, loomeliidu olemusest ja loovisikute vajadustest liit kaasati. Ministeerium kaalus töötubade tulemust kuni 2023. aasta alguseni ja tellis siis uue uuringu, mis piirdus vaid nende loomealadega, mida ministeerium haldas ehk mis olid kehtivas seaduses loetletud. See tähendas taas ajakirjanduse kõrvalejätmist, mida EAL ka ministeeriumile ette heitis uuringu esitlusel.
2022. aasta kevadel, pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse, tegi EAL koos Läti ja Leedu liitudega üleskutseid nii Rahvusvahelisele Ajakirjanike Föderatsioonile (IFJ) kui ka Euroopa Ringhäälingute Föderatsioonile (EBU) Venemaa ajakirjanike tsenseerimise ja tegevuse piiramiset vastu välja astuda. EAL toetas ka Põhjamaade ajakirjanike föderatsiooni samalaadseid nõudmisi.
Balti ajakirjanike liidud tegid ka ühise avaliku kirja kõigile Venemaa ajakirjanikele, meenutades nende eetilisi kohustusi.
EAL jagas ka infot Ukraina ajakirjanike toetamise võimalustest ning aitas Eesti ajakirjanikel kontakti saada Ukraina ajakirjanike liitudega, et korraldada oma tööd kohapeal.
2022. aasta alguses korraldas EAL EFJ toel Meedia Vabaduse Kiirabi tutvustamise EALi kodulehel. Projektil on kolm osa – ajakirjandusvabaduse seire, juriidilise ja praktilise abi võimalused. Eesti ajakirjanikke puudutavad peamiselt esimesed kaks, sest kuigi ajakirjandusvabaduse rikkumisi ei ole palju, tuleb neid siiski ette ja neist tuleb teada anda üleilmselt, et saada toetust ka teistelt pressivabaduse eest seisvatelt organisatsioonidelt.
2022. aastal sai EAL ka projektitoetust, et tõsta liidu nähtavust Covidi-järgses olukorras. Selle projekti raames korraldati kaks rahvusvahelist konverentsi fookusega meediavabadusel ja eneseregulatsioonil.
Kevadel, pressivabaduse päeva märkimiseks, toimus arutelu „Eetikaga kriisis“, mis vaatles sõjaaja ajakirjanduse võimalusi järgida eetikanorme. Osalesid Ukraina, Vene, Gruusia ja Eesti ekspert.
Sügisel keskenduti enam eetikakoodeksile üldiselt ja pressivabaduse kaotamise ohule arutelul „Eetikakoodeks oli, on ja jääb? Räägime ajakirjanduseetikast.“ Positiivse näite sai Taanist, negatiivse ohu kohta aga Poolast ja Ungarist. Põhjalikumalt analüüsiti Eesti oma ajakirjanduseetika koodeksit.
Sama projekti all, aga koostööd Europarlamedi infobürooga Eestist toimus 2023. aasta jaanuaris arutelu „Ajakirjanduse vabadus ja vaigistus“, kus keskenduti Vaigistuskaebuste vastase direktiivi ja Euroopa Meediavabaduse Määruse hetkeseisule ning Eesti pressivabadusele riigikohtu vaaternugast.
Projekti raames toimus ka kaks töötuba autoriõigustest ja kollektiivlepingust ning mitmeid kohtumisi kohalike väljannete ajakirjanike ning ajakirjandustudengitega.