Üritused

Konverents „Ajakirjanik – looomeinimene või tükitööline?“

28.04.2014 Euroopa Majas Tallinnas Rävala 4

Korraldaja Eesti Ajakirjanike Liit koostöös Euroopa Parlamendi Infobürooga

 

Päevajuht: Eest Ajakirjanike Liidu juhatuse aseesimees Helle Tiikmaa

Stenogramm

Tervitus. Kadi Herkül, Euroopa Parlamendi Infobüroo juhataja: Brittide uuring terviseteema käsitlemisest briti ajakirjanduses – 3/4 artiklitest koostatud vaid pressiteadete põhjal. Avalikustamine ja avalik huvi Eesti ajakirjanduses – kas avaliku huvi seisukohalt on oluline MEPide tasude suurus, mida meie ajakirjandus laialt valgustab, või pigem see, mida MEPid teevad? Viimane peaks olema tegelikult avalik huvi – millistes komisjonides Eesti peaks/ei peaks olema esindatud jms. Ajakirjanik peaks olema loomeinimene, kuid sellega peab kaasnema vastutus – inimesed teevad oma otsuseid paljuski meedia põhjal.

Teemapüstitus. Helle Tiikmaa: Ajakirjanike amet peaks olema nimetatud loovisikute ja loomeliitude seaduses – ajakirjandust tunnustada kui loomingut riiklikul tasandil. Vastus, mille Riigikogu kultuurikomisjonilt saime, andis põhjuse püstitada tänane teema. Kuidas arvavad muud ajakirjanike seltsid ja meie ise, Eesti Ajakirjanike Liit?

Ajakirjanike vaatenurk 1. diskussioonipaneel – Kadri Põlendik (Noorte Ajakirjanike Selts), Peeter Ernits (Eesti Ajakirjanike Liit), Priit Ennnet (Eesti Teadusajakirjanike Selts), Ott Järvela (Eesti Spordiajakirjanike Selts).

Peeter Ernits, Eesti Ajakirjanike Liidu esimees:  Ajakirjanike liit oli üks Kultuurkapitali loojatest 1925. aastal. Loomeliituude pleenumil 1988 oli meie liidu liige Rein Järlik olulisel kohal. Loomeliitude seaduse muudatuse eelnõu ettevalmistamisel (2013) ei peetud RK kultuurikomisjonis vajalikuks pidada nõu ajakirjanikega, sellest EAL kiri kultuurikomisjonile ja selle esimehe Urmas Klaasi vastus ajakirjanike liidule, argumendiks, et ajakirjandust on raske määratleda. Kas tõesti ainult ajakirjanduse piirid hägustuvad tänapäeva maailmas? Kas iga kirjutaja on ajakirjanik? Kes ma ajakirjanikuna olen? Kas ajakirjandus on üldse kultuuri osa? Hille Tänavsuu avaldamata arvamusartikkel – ajakirjanikuna alustades oli „kirjanduslik (=loominguline) kaastööline (ikkagi tööline!), nüüd kilbil loomemajandus on – seega ajakirjanikuna olen vaid teenuse osutaja?“ Ajakirjaniku jaoks oluline on sõna, aga ka pilt. Loomeliitude seaduses on kirjanikud, pilditegijad eraldi (Kunstnike Liit, Kirjanike Liit) loovisikud, aga ajakirjanik, kes kasutab mõlemat, ei tohi olla nimetatud loominguliseks tegijaks? Kas oleme ainult peremehe rikastumise allikad, turundajad? Mina arvan, et oleme loojad.

Helle Tiikmaa: uusi liikmeid vastu võttes on meie kui ajakirjanike liidu rolli pidevalt määratleda (defineerida?), kes on ajakirjanik.

Kadri Põlendik, Noorte Ajakirjanike Selts: Me ei tunneks end EALis ajakirjanikena, kuna liidu liikmeskond väga erinev. Meie oma seltsiga koondame punti noori, s.o kuni 30-aastasi tegevajakirjanikke. Praegu meil vabakutselisi ei ole. Otsustasime teha seda, mida EAL teinud ei ole: 1) läbi viia palgauuringud, et teada, milline on noorte ajakirjanike palgatase. (Nt realselt on erinevus samade tööülesannetega ajakirjanike palkade vahel.)

Helle Tiikmaa: Ka pressifotograafid olid konverentsile kutsutud, aga on tööga väga hõivatud, ei saanud tulla.

Priit Ennet, Teadusajakirjanike Seltsi esimees: Ametinimetust „teadusajakirjanik“ Eestis ei ole, mujal maailmas tegelevad teaduseteemade vahendamisega kutselised ajakirjanikud oma töö raames. Meie liikmete hulgas on enamasti vabakutselised, on ka neid, kes pole ajakirjanikud, aga tegelevad teaduse kajastamisega. Defineeritud meil ajakirjanikku pole, loodame siinsel konverentsil selleni jõuda. Arutelust ootame vastust küsimusele, kes ajakirjanik on, kas loov inimene või tükitööline. Teadlaste puhul on sama küsimus, kas nad on loomeinimesed – nagu nt skulptor on loomeinimene, kuigi savi ja kivi on enne olemas.

 Ott Järvela, Spordiajakirjanike Selts: ühine nimetaja, et spordiajakirjanik pole elukutse, vaid diagnoos – need on, kes tahaks olla sportlased, aga asjaolude sunnil on kõrvaltvaatajad. Reformisime endise spordiajakirjanike liidu, kus oli vähe tegevajakirjanikke ja see ühendus ei täitnud oma rolli. Meie liikmeskond on tegev-spordiajakirjanikud ja sellest ametist pensionile läinud. Eesmärk tõsta eesti spordiajakirjanduse taset ja hoida oma liikmeid spordisündmustega kursis – meil on koostöö EOKga akrediteerimisel suurüritustele.  Online-meedia on toonud spordi publikule lähemale, spordiajakirjandusel ja ka eesti spordil on tänu online-meediale suurem side oma publikuga. Eesti sport suudab end sotsiaalmeedia kaudu rohkem kajavaks ja kuuldavaks, publikule kättesaadavaks teha – spordiala ei vaja enam alati ajakirjanduse vahendust publikuga suhtlemisel. Ses mõttes on sotsiaalmeedia väljakutse spordiajakirjandusele – kuidas tõestada/hoida oma vajalikkust. Spordiajakirjaniku roll – tekitada emotsioone.

Helle Tiikmaa: Soomes töötatakse välja uudisterobotit, mis teeb majandusuudiseid ja spordiuudiseid. Ott Järvela: uudise edastamine toorena pole raketiteadus, robot seda juba teebki, s.o vana aja spordiajakirjandus on juba kaduvik, spordiajakirjanik peab rääkima läbi emotsiooni, pakkuma oma mõtteid, mida pole võimalik kopeerida ega plagieerida.

Helle Tiikmaa: Tartus tehti magistritöö ajakirjaniku ja meediatöötaja teemal – kas ajakirjaniku eetikakoodeks kehtib meediatöötajale, magistri järeldus oli, et ei kehti. Kas ajakirjaniku töö on ainult vahendamine?

Priit Ennet: Ajakirjaniku töö on lahtimõtestamine.

Kadri Põlendik: Uudis on seotud taustaga, mõtestatud kontekstis – kas koolilapse arvamus on arvamuslugu? Ajakirjandus kui ühiskonna valvekoer.

Peeter Ernits: Kui teen koerakuudi projekti, kas olen siis arhitekt? Kirjutan midagi või kritseldan, kas olen kirjanik või kunstnik? On professionaalne tegevus ja ülejäänu, mina tegevajakirjanikuna ei saa aru, kuidas ajakirjandus on nii eriline valdkond, et piire ei saa tõmmata.

Priit Ennet: Kui inimene kirjutab arvamusloo, siis see ei ole ajakirjandus, kui ajakirjanik kirjutab, siis on. Nõustun Jaan Kaplinskiga, et ei ole vaja kõike defineerida.

Helle Tiikmaa:: Eriti vabakutseliste puhul oleme hädas, kuidas end määratleda ajakirjanikuks, kui sul pole ametikohta ette näidata.

Ott Järvela: Eestis elab itaallasest jalgpalliblogija, isehakanud, kelle blogil on suur loetavus – kui ta tahaks astuda meie seltsi liikmeks, oleks raske vastu vaielda – blogi publikuga=juba ajakirjandus.

Priit Ennet: Teadusajakirjanduse ringkondades on kogu maailmas kuum teema, kas mis piirist teadusblogija on ajakirjanik – kaldutakse arvama, et on.

Ott Järvela: Määrab see, kas blogi sisu on professionaalne.

Priit Ennet: Professionaalsuse kriteeriumid on suhteliselt hästi sõnastatult olemas.

Küsimused saalist: Viljar Ansko – konverentsi pealkirja „või“ asemele võib panna „ja“, ajakirjanik on mõlemas rollis, tükitööline on finantsiline mõiste. Praegu on RKs ettevalmistamisel seadus, mis teeb TÜ lõpetanud farmatseudid lõpuks tervishoiutöötajateks (seni kaubandustöötajad) –loodan, et ja ajakirjanikud saavad lõpuks loometöötajateks.

Riigi vaatenurk. Urve Tiidus, kultuuriminister: Ajakirjandus kui looming – faktid on pühad, kommentaarid vabad. Loovast kirjutamisest saab rääkida trükiajakirjanduses, TV-töös vähem. Kultuuriministeerium toetab SA Kultuurileht väljaandeid. Ajakirjaniku rolli muutus ja definitsioon: ajakirjanik on pidevalt seotud info kogumise ja vahendamisega avalikes huvides, just päevakajalise info vahendamisega. Arvamus, et ajakirjandus on loominguline valdkond, ei ole üldsusele väga vastuvõetav olnud. Minu oma seisukoht on, et ajakirjandus on aktuaalsete sündmuste kohta info kogumine, esitamine ja interpreteerimine. /Tsiteerib loovisikute ja loomeliitude seadust./ Praeguse seaduse sõnastuse mõistes – kas ajakirjandus on loometegevus? Praegu kehtiva seaduse suhtes ajakirjanike liit omal ajal deklareeris, et ta ei soovi olla loomeliit. Olen valmis need sõnad tagasi võtma. Kunstilooming on vajaduste loomine, mitte olemasolevate rahuldamine – nt Beethoveni looming. Ajakirjanduse Sihtkapital Kultuurkapitali juures – praegune koalitsioonileping 2015 märtsini seda ei luba, edasine oleks arutletav. Kas ajakirjandus on loominguline tegevus - antiik-kreeka filosoofide seisukohalt ka maalikunstnik ei olnud looja, ta vaid jäljendas nähtavat, vs läänekristluses sündis jumaliku inspiratsiooni mõiste. Sündmuse reportaaž – kas nt 2 ajakirjanikku loovad samast sündmusest/uudisest 2 eripalgelist autoriõigusega kaitstud tööd?

 Küsimused saalist Piret Mäeniit: Millistele allikatele toetub väide, et ajakirjanike liit deklareeris 2004., et ei soovi olla loomeliit? EAL dokumentides sellist väidet ei leidu, on loomeliidulisust taotlev kirjavahetus.

Urve Tiidus: Täpsustan selle väite allika ja annan siis ajakirjanike liidule vastuse.

Tiit Kändler, teaduskirjanik: Loomeinimene on analoog, tükitööline on digitaalne. Vt Wittgenstein, vaidlus ei vii kuhugi. Kas ajakirjanik pole see, kelle süda kogu aeg valutab ja kes on alati võlgu. Tausta loomine annab aktuaalsuse.

Urve Tiidus: suure tuhinaga digiteerimise kõrval läheb muusikamaailmas aktuaalsemaks analoogide roll, sh nt vinüülplaadid. Nõus sellise /=Kändleri/ vaatenurgaga; nõus ka, et loominguline ja tükitöö pole vastandlikud. Ajakirjaniku roll aktuaalsuse mõttes – 2,5 aastaga kahekordistub maailmas leiduva info, vrd Gutenbergi ajal kahekordistus info hul 200 aastaga – selles olukorras, kui ajakirjanik suudab ühendada ja sünteesida sündmused, nimetan seda väga professionaalseks ajakirjanikutööks. Ma mingil juhul ei välistaks ajakirjaniku loometööd.

Helle Tiikmaa: Kuivõrd on riiklikul tasandil poliitilist valmisolekut arutada ajakirjanduse rolli?

Urve Tiidus: Valmidust on, kui ajakirjanikud ise räägivad sel teemal, siis sunnib see ka teisi arutlema sel teemal, ükski seadus pole kivisse raiutud. On nüansse, keerukaid, mitmeti tõlgendatavaid asjaolusid, aga mõtteainet on küll. Maailma teoreetikud pole ühel meelel selles, kes-mis on ajakirjanik, miks peaks meie täpset definitsiooni teadma!

Maarja Lõhmus: Loomingulisus on ajakirjanduses tugev, kui vähegi tõlgendatakse – analüüs ja sünteesimine on subjektikeskne, seotud loomingulise tööga – kuivõrd see avaliku arvamuse poolt redutseeritakse, siis ajakirjaniku personaalsus ei tule eriti esile. Meie ajakirjanduse rikkus on žanriline rikkus – ajakirjanduse mitmekesisuse jaoks tulen pöörata tähelepanu žanritele, ühest-samast asjast kaks erinevat teksti on võimalik luua žanrite erinevusega, nt rõhutada persooni.

UrveTiidus: Isiksuse sära on see, mida maailm vajab – robotid vs ajakirjaniku isiksuse sära.

Euroopa vaatenurk. Hannes Rumm (Euroopa Liidu Eesti esindus): Loomeinimene või tükitööline – need on 2 äärmust. Hommikulehes tuli mul teha 5 lugu päevas, siis olin tükitööline, see oli kõige hullem aeg, seevastu arvamusartikleid kirjutades ja saatega „Olukorrast riigis“ oli tõeliselt loominguline töö. Euroopa Liit ja eesti ajakirjandus – Eestit eristab teistest EL riikidest toetav hoiak ELi suhtes, vs briti tabloidid, mis lõbustavad publikut ELi lolluste ettetoomisega, millel pole reaalsusega õieti sidet, nt sigade elu elamisväärseks, igal seal peab olema oma lukk, algallikas Saksamaa roheliste partei saadiku ettepanek sigade elu parandamiseks, ilmus Maalehes. Online ajakirjanike töö on selgelt tükitöö, uudiste arv ette nähtud, briti pressi kurioossete lugude põhjal saab lihtsalt tükid kirja. Aasta-aastalt on pilt ses suhtes siiski paranenud, toimetajate hea töö. Omanike survel tükitöö – uudise allikana kasutatakse sotsiaalmeediat, millele on erinev usaldusväärsus. Nt maailma ajakirjanduses on allikaks Ukraina siseministri FB=usaldusväärne, eesti meedias suvalised ukrainlaste vm blogid – nt imikute kiibistamise lugu, taustaks see, et vandenõuteoreetikud USAs ja Saksamaal, väitsid, et USAs juba kiibistatakse vastsündinud; Eesti venekeelne ajaleht tegi sellest 2 lk pikkuse loo, kus alles loo keskel öeldi, et see kiibistamise jutt pole tõsi – aga juba tõttasid ukraina naised Tartusse enne 1.maid sünnitama, et päästa laps kiibistamisest. Kui ajakirjanik käitub kui tükitööline, on see ohtlik, lisaks jõuline lobi firmadelt – nt tubakadirektiivi lood Euroopa eri otstest – tubakatöösturid levitasid lugusid, mis olid kõik omavahel väga sarnased, a la see uus direktiiv piirab ettevõtlusvabadust, ka meie ajakirjanduses lobitöö mõjul arvamusartiklid pluss Postimehes uudis, et see direktiiv on niikuinii läbi kukkunud. Igasugust infot saab sõltuvalt tõlgendajast esitada erineval moel. Nt vanajumala anekdoot sõnumist inimsoo hävitamise kohta 2 nädala pärast ja selle sõnumi erinev esitus rahvale Obama, Barroso ja Putini tõlgendatult.

Tööandjate seisukoht. 2. diskussioonipaneel – Margus Allikmaa (Eesti Rahvusringhääling), Meelis Mandel (Eesti Ajalehtede Liit, Äripäev). Vestles Peeter Ernits.

Peeter Ernits: Kuidas tööandjale paistab, kes ajakirjanik on?

Meelis Mandel: Ajakirjaniku peremees on endiselt lugeja, kuulaja, vaataja – kui omanik hakkab sekkuma väljaande sisusse, on väljaandega lõpp, ise läheksin sel juhul ametist minema. Delfil on 400 uudist päevas, ÄP online-s 80, kirjutavad ja online ajakirjanikud on meil koos – mitme uudise puhul ollakse rohkem tükitööline, parematele ajakirjanikele antakse ka õigus uurivate lugude tegemiseks. Vajadusel lõpetakse lugu, kui ei tasu edasi uurimist.

Margus Allikmaa: Ma ei pea ennast ajakirjanikuks, kuid ajakirjanduslik organisatsioon vajab mõlemat tüüpi inimesi, nii loojaid kui tükitöölisi, igas organisatsioonis on need inimesed ka olemas, rollid võivad vahelduda. Loomeinimese definitsioon? Kui inimene annab isikliku panuse, teeb midagi sellist, mis on teistmoodi kui teistel ja kui tema tehtu jäljendamine on plagiaat, nt kui tänaval küsib küsimusi, siis ta annab oma panuse ja on loometöötaja, vs pressiteadete toimetamine ei ole loometöö.

 

Peeter Ernits, Helle Tiikmaa: Kas kriis ERRis on muutnud suhteid majas, hinnang sellele?

Margus Allikmaa: Kindlasti kriis mõjutab suhteid, analüüsi teha on veel vara. Sekkumisega ja vastutusega on mitut moodi – nõus, et kauge omanik ei peaks sekkuma, seda ei tohi aktsepteerida organisatsioon ega ajakirjanik ise, aga väärtustest lähtuvalt tuleb valikuid teha, vigu tehes neid tunnistada. Igapäevases liinitöös pole aega iga loo puhul analüüsida, vahel pole ka mõistlik põhjalikult iga käsitlust analüüsida, aga teatud puhkudel, kus ilmselgelt on eksitud või käsitletud ühekülgselt, tuleb anda võimalus vastulauseks ja vigade paranduseks. Hea ajakirjanik organisatsiooni seisukohalt peab kindlasti olema hea inimene, ka see on väärtus. Postimehes väidetu, et ajakirjanik peab olema igal juhul poliitiku vaenlane – ma pole sellega nõus. Halb inimene paneb alati loosse pitseri.

Meelis Mandel: Ajakirjanik peab olema skeptiline, mitte küüniline.

Peeter Ernits: Kas teatrielus erinevad näitlejad loomeinimestena tükitöölistest?

Margus Allikmaa: Ei erine, igas valikus on omad loomingulised nüansid sees, nõuab julgust et tulla oma näo ja teoga välja.

Peeter Ernits: Kas ajakirjanduse sihtkapital peaks olemas olema Kulka juures, et mitte kerjata teiste looomealade arvelt?

Margus Allikmaa: Arendustegevus, toetamine jms peaks käima läbi ametiühingute. Kuna ameti-ühingud on nõrgad, peaks mingi instrument olema, et toetada tegevust ja inimesit, hoolitseda koolituste eest jne – see kehtiks kõikidel elualadel, mitte ainult loomeinimeste kohta. Kas Kulka alt vm, see on vaieldav – on palju loome-erilasid, mis pole loominguliseks kulutatud, nt koodikirjutajad, kel pole taotlust saada sihtkapitali Kulka juures. Ideaaliks oleks tugev katusorganisatsioon, millel oma kindel sissetulek, nt Soome meediamaks meedia ja loomeliitude toetamiseks. Meelis Mandel: Tegevajakirjanike riiklikuks toetamiseks ma vajadust ei näe, pigem on see ohtlik ajakirjaniku sõltumatusele. Ajalehtede Liidu suhtumise ametiühingutesse puudub, see on iga inimese enda asi. Äripäevas ametiühingust ajakirjanikule kasu ei oleks, tal on võimalus teenida paremini ka ilma selleta.

Peeter Ernits: Ajakirjaniku sõltumatus Tarmo Vahteri raamatukirjutamise näitel?

Meelis Mandel: Tarmo Vahteri sõltumatust ma kahtluse alla ei pane, ei tea tausta, miks ta ei saanud toetust raamatule oma grupist.

Küsimus saalist: Kui ajakirjanik tahab kirjutada raamatu või teha dok-filmi ega taha end siduda tööandjaga selle tegemisel, võtta tööst aja maha selle tarvis, miks ei saa siis sihtkapitalilt selleks raha taotleda?

Meelis Mandel: Kokkuleppel tööandjaga saab võtta palgata puhkuse muu asja tegemiseks.

Natalja Sikemäe: Kui ma astusin ajakirjanike liitu, siis oli see loomeliit ja see oli tähtsaim külg minu jaoks. Vene ajakirjanikele loomekonkursside korraldamiseks saime loomeliiduna rahastust kultuuriministeeriumist, nüüd pole selleks enam kuskilt raha taotleda. Vene ajakirjanikud küsivad, miks me, ajakirjanike liit enam selliseid konkursse ei korralda, leitakse, et oleme aisaks läinud.

Barbi Pilvre: Ajakirjanduse sihtkapital on olnud traditsioon, see annaks võimaluse teha eriprojekte ajakirjanikel kasvõi puhkuse ajal, nt Juhan Peegli stipendium – Tarmo Vahter sai selle eest oma raamatu 1990. aastate Eesti elust välja anda, selliseid publikatsioone sünniks rohkem, kui saaks Kulka või riikliku rahastuse – erakapitali kaasamine on palju riskantsem. Ajakirjanikud, kes saavad sümboolset kapitali selliste teostega juurde, toovad selle kapitali toimetustesse kaudselt tagasi. Margus Allikmaa: Põhjapanevate definitsioonide ja kaunite kunstide peale mõeldes – loomingut tehakse sisemisest sunnist, mitte mõeldes müügile, ajakirjandus selle alla ei käi. Ajakirjanduse olulisim eesmärk on päevavalgele tuua tõde, s.o kõige tähtsam eesmärk, ei ole loominguline – räägib loomeliidu vastu, loomingulisuse teema jääb tsunftisiseseks asjaks.

Meelis Mandel: anname igal aastal 20 00–30 000 eurot preemiateks, võibolla tasuks toimetuseüleseid projekte toetada, kui ei ole kommertsedu ette näha. Võiks kaaluda preemiate osas koostööd EALL ja EALi vahel.

Barbi Pilvre: Ajakirjanduslikud projektid kukuvad Kulkas valdkondade vahele, samas kui nt arhitektuur ja disain=tööstus, turule orienteeritu on Kulkas sees; ajakirjandus ja arhitektuur ei ole võrreldamatud asjad – osa nii arhitektuurist kui ajakirjandusest kvalifitseerub loominguks.

Margus Allikmaa: 2003 kerkis päevakorrale Kulka sõltumatuse teema, sh ajakirjanduslik sõltumatus. Merike Viilup: Millest on ajakirjandus sõltuv, kui ta kuulub loomeliitu või on olemas ajakirjanduse sihtkapital Kulkas?

Meelis Mandel: Liitu kuulumine ei ole meil keelatud, aga riiklik kapital – mida vähem riiki, seda parem. Olen vaadetelt parempoolne – äkki suudab erakapital ajakirjaniku vabadust paremini kaitsta. Helle Tiikmaa: Kui ajakirjanike liit võtab ette kapitali taotlemise, kas ajalehtede liidu poolt meid siis toetate?

Meelis Mandel: Esitage konkreetne kava, kuidas väljajagamine käib, võibolla saab sellest areneda mingi muu asi. Ajakirjandusel on demokraatias teine roll kui arhitektidel.

Margus Allikmaa: Mina olen kompromisside poolt, nt et Avaliku Sõna Nõulogu ja Pressinõukogu võiks olla üks institutsioon.

 

Akadeemiline vaatenurk 3. Diskussioonipaneel - Barbi Pilvre (Tallinna Ülikooli Komunikatsiooni instituut), Maarja Lõhmus (Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts, Tartu Ülikooli Ühiskonnateaduste instituut), Ragne Kõuts (Tartu Ülikooli Ühiskonnateaduste instituut).

Maarja Lõhmus: Kuigi õpetame ajakirjandust, siis ajakirjanikku ennast uurida on keeruline, enesemääratlus, enda identiteet – 1990 JuhanPeegli loodud definitsioon – ajakirjandus ehitab üles struktuuri, see ajakirjandus on samalaadne arhitektuuriga; ühiskondlik surve ajakirjaniku rollile, ühiskonna ühishuvist lähtuv roll legitimeerib tõeotsingud. Ülemaailme ajakirjanduse uuring 1990ndatel näitas, et ajakirjanikuks saadakse alles 7–9 aastase tööga, noored ajakirjanikud on tee hakul, nad on alles saamas ajakirjanikeks. Meie oludes aga – kui paljud selleks saavad, enne kui PR-i ära lähevad? BBC uuringud teemal, kes tekitab briti avalikust ja ühiskonda – palju empiirilist materjali, järeldus oli, et ühishuvi tekitavad ajakirjanikud. Ajakirjandus koosneb 2 vastandlikust rollist: 1. lahtiharutamine ja selginemine, leida üles algosad; 2. konstrueerimise faas, ühiskonna defineerimine, mis on ajakirjanduse roll. Siit: mis on ajakirjaniku põhiülesanne ja põhitööd – defineerimine on vormi küsimus, aga eri vormid annavad erinevad rakursid. Ajakirjanik on ühiskonna võitlusväljal avalikkuse, tõe ja avatuse eest. Kas ajakirjanik ja ajakirjandus on nõrk või tugev – Rain Kooli nopped intervjuust ERRis, kus nt Kadastikul mure, et ajakirjandus liiga tugevaks ei läheks. Identiteedi alus ajakirjaniku rollist on ikka veel kinni 1988 a loomeliitude pleenumis – need kõned annavad legitiimsuse nõuda ajakirjanduse sihtkapitali.

Ragne Kõuts: /Refereerib magistritööd teemal, mida ajakirjandustudengid ootavad ja mida tööandjad neile pakuvad. Peamised ootused: tööandjalt oskus tähtaegadest kinni pidada, teksti kirjutamise oskus, loovus, uudisväärtus, vs ülikooli ootuseks analüüsivõime, iseseisvus jms – lepitamatu vastuolu akadeemia ja praktika vahel. Õppekavades õpetame loo kirjutamist, jutustamist, meeskonnatööd jne, olulisim – ülikool annab pideva arenemise oskuse. Praktikalkäimised väljaannete juures, sealt tagasiside ülikoolile. Kui piirduksime lihtsate oskuste õpetamisega, tootes tükitöölisi, oleks see ülikoolilt vastutustundetu. Tööandjate juurest allapoole tulles küsimus, kuivõrd ajakirjanikuna tööturule läinud inimesed on nõus end täiendama. Kas pole see võimalus leida tegevusalasid väljaspool suuri meediaorganisatsioone, saab leida nišše, mida oma kogemuste najal täita.

Barbi Pilvre: Autonoomia on orgaaniline osa ajakirjaniku olemusest; blogijad vs professionaalsed ajakirjanikud, organisatsioonides on vaja ka tükitöölisi. Rutiinne töö suurtes organisatsioonides, nt päevalehtedes on vajalik. TLÜs hakati andma ajakirjandusharidust 3 a tagasi, õppekava töötasid välja Priit Hõbemägi ja Mart Raudsaar. Bakalaureuse suund on selgelt praktilise orientatsiooniga (Raudsaar=EALL tegevjuhi asetäitja) – igale toimetusele on vaja inimesi, kes saaks aru tööandjate ootustest), tööandja huvist lähtuv bakalaureuse-õpe, tehniliselt tekstidest uudisväärtuse väljaselekteerimise oskus. Trenn on olnud tugev, arvamuskursuse raames oli tehniliste võtete õpetamisega kaasas ka valgustuslik tegevus, sama uudiseõppes konkreetsest ühiskonnaruumist lähtudes, ühiskonnakriitiline õpe on integreeritud. Magistriõppe idee on anda toimetajakoolitust – neile, kes peaks teiste tekste, tellimist ja uudiste valikut suunama, sh väljaspoolt tulevate tekstide valik, silmaring ühiskondlik-poliitilises mõttes, võtmeterminid tehakse selgeks; lisaks meediakriitika kursus – praktikast tulevad ajakirjanikud saavad oma produktsiooni tagasivaatavalt ja kõrvalt vaadelda, ka enesekriitiline reflektsioon. Toimetajatöö praktika tegevajakirjanike osalusel, tudengid vastavalt kogemustele erinevates rollides – hea sümbioos. Magistritööga saadakse selgeks uurimistöö metoodika, probleemi püstitamise oskused. Ajakirjanik on eluhoiak.

Maarja Lõhmus: Ajakirjandusest tuleks teha rohkem doktoritöid – vrd Soome eeskuju, soomlaste 10osaline ajakirjanduse ajalugu – puudu on palju baasuuringuid, kuna nõukogude ajast tsenseeritud palju, ligipääs oli piiratud.

Küsimused saalist Tiit Kändler : Tooksin sisse traagilisi noote: loodan näha, millal ajakirjanikul on seaväärne elu. Siga teab täpselt, millal ta tapetakse. Me räägime ajakirjaniku vastutusest, aga ei räägi omaniku vastutustest. Lehm on piimaandja, kes on tööandja? Tegelikult on ajakirjanik tööandja omanikule, mitte vastupidi. Kuskil mujal pole võimalik heita ajakirjanik tänavale poole minutiga. Meil on kadunud žanriline mitmekesisus, sest kõik kardavad. Žanriline mitmekesisus tekib ainult vabade inimeste ühiskonnas. Eesti Vabariigis (mul füüsikuna läks 10 a enne kui ma sain aru, mis ajakirjandus on) peab – ajakirjanik olema töökaitse seaduse kohaselt eristaatuses. Soomes, Suurbritannias jm pole võimalik ajakirjaniku lihtne vallandamine, sealne tööandja mõtleb enne vallandamist – meil, kui inimesed töötavad hirmus, et nad viutakse tänavale, tekibki üheülbalisus. Minister esitas olemasoleva seisu, aga nõudis, et ajakirjanik peab ise looma aktuaalsuse. Teadusuudis on null, kui sa ei anna sinna tausta – aga taust tuleb ajaloost, võibolla ka tulevikust. Meil pole oma ametiühingut, kes survestaks tööandjat. Oli seminar teadusajakirjandusest – tööandja teeb ikka nii nagu tahab, igas teadussaates peab olema meelelahutust, nalja. Mina olen töötanud meelelahutajana, aga ei arva, et see peab tingimata olema seotud kõigega. Teadusteema peenosakestest, mille käsitlemisel süüdistati mind paanika külvamises. Kui me näeme eraldi ajakirjanike, noorte ajakirjanike, teadus-, spordi jm ajakirjanike liitu – miks nad ei võiks olla ühe katuse all? Kui inimesed hakkavad kartma – ja see on alateadliik – võime küll rääkida ajakirjanike õpetamisest, aga üksinda hirmust jagu ei saa; siga enne tapmist patsutatakse, ma tahaks seaväärset elu. Selle üle olen mõelnud, et kui on kollektiiv, kus on sellised tüübid nagu ajakirjanikud, siis on konfliktid vältimatud. Euroopa kolleegide seas need konfliktid lahendatakse. Mis meil väljaannetega toimub, see on ka tavalistele inimestele näha – kõik saated ja väljaanded muutuvad ühesugusteks. Tööandjad on lugejad, mina olen ERR tööandja, sest mina maksan makse. Ükskõik kuidas ühiskond ei diskrimineeriks eakaid inimesi, on ajakirjandus üks väheseid õnnelikke alasid, kus vananedes võid muutuda osavamaks, sest nupukust on rohkem.

Maarja Lõhmus: Kapital – vaimne, sümboolne kapital. Ajakirjaniku amet on loomult ühiskondlik, kollektiivne, mitte individualistlik – kriitiline avalikkus peab hakkama toimetusest peale. Põhiprobleem: eesti ajakirjandus ei täida oma funktsiooni, talle näidatakse koht kätte naeruvääristamise ja kõrvalteemadele juhtimisega. Ajakirjandus on loomult dialoog subjektide vahel, mitte objekt, milleks teda Eestis tehakse. Professionaalsuse põhitingimus on, et selle sees käib professionaalne arutelu, peab olema igapäevaste läbirääkimiste keskkond.

Ragne Kõuts: Mul on sotsioloogia magistri kraad TÜst – kui siirdusin sotsioloogide keskelt ajakirjanike juurde, torkas ajakirjanike seas silma terav võistlus inimeste vahel, individualistlik hoiak. See on väga hea märk, et Noorte Ajakirjanike Selts koondab 5–6 a jooksul ajakirjanduse eriala õppinud noored, koostöö ajakirjanike liiduga oleks tuleviku samm. Kollektiivsust saab tugevdada.

Barbi Pilvre: Ajakirjanikud peavad ise oma liitu tegema pideva protsessina, see on pidev mõtteaine, kuidas tuua juurde noori ja nišivaldkondade ajakirjanikke.

Tiit Kändler: Ajakirjanike liitu on peetud vanade kommude organisatsiooniks, selle liidu kuvand on selline, kuigi inimesed on vahvad.

Barbi Pilvre: Kuvand on dünaamiline asi, tänane seminar hea märk, õiged küsimused.

Maarja Lõhmus: Ajakirjanike liidu kuvandit aitab edasi see, kui ennast ise ei marginaliseerita.

Rein Sikk: Mind külastas üks mõte – kui keegi pühib põrandat, on see tükitöö. Kui ansambel „Stomp“ teeb harja ja kühvliga muusikat, on see looming – väga väike on üleminek, samm tükitöölt loomingulisele.

Keeleuuendus saalist: „Loometüki-inimene.“