Ajalugu


1919 - Ajakirjanikkude Ühing registreeriti 14. juunil Tallinna-Haapsalu rahukohtus ja kaks päeva hiljem, 16. juunil kirjutati pidulikult alla Tallinna Raekojas. Ühingu asutajaliikmed olid kolm tegevat ajakirjanikku - toimetajad Jakob Mändmets, Jaan Tomp ja Paul Olak, kellele tegi muret nii ajakirjanduse üldine tase kui ka ajakirjanduses tegutsejate sotsiaalsed garantiid.


1921 - aastal toimus esimene Eesti ajakirjanike kongress, millel osales 64 ajakirjanikku mitmelt poolt Eestist. Aja jooksul said Ajakirjanike Liidu toonasteks liikmeteks kõik, kes ajakirjanduse alal tööd tegid - nii elukutselised, kaastöölised kui harrastajad. Liitu peeti üleval liikmemaksudest, annetustest, loterii- ja ettevõtlustuludest.


1922. aastal seati sisse ajakirjanike passid, mis võimaldasid ligipääsu olulistele kohtadele (tänapäevase pressikaardi eelkäijad). Samuti hakkas ühing välja andma erialast ajakirjanike ajakirja "Õitsituled", mida ilmus kokku 17 numbrit. Viimane „Õitsituled“ ilmus 1939. aastal.


1925. aastal muudeti ühenduse nimi Eesti Ajakirjanike Liiduks. Samal aastal saadi ka Kultuurkapitali osanikuks ehk teiste sõnadega loodi ajakirjanduse sihtkapital. Kapitali valitsusse kuulusid nii Ajakirjanike Liidu kui ajalehtede toimetuste esindajad.


1926. aasta 18. märtsil toimus Ohvitseride Kasiinos esimene ajakirjanike ball, millest ajapikku kujunes oluline seltskondlik ning kultuuriline sündmus. Kui esialgu põlgasid paremad pidupaigad ajakirjanike üritust vähetähtsaks, hakati hiljem neid korraldama Mustpeade Majas ning Estonias. Viimane ball toimus 1940. aasta jaanuaris.


1927. aastal osteti Kosele oma puhkekodu ehk Ajakirjanike Kodu. Maja avati pidulikult 22. juunil. Ajapikku laiendati kodu nii hoonete, aia kui tenniseväljakute lisamisega. Ajakirjanike kodu oli nii liidu liikmete eelistatud puhkekeskus kui ka välisajakirjanike peatuspaik. Kodu juures tegutses ka ajakirjanike spordiselts.


Samal, 1927. aastal toimus esimene Läti ajakirjanike kongress sõprussuhete loomiseks. Sealt edasi arenesid Eesti, Läti ja Leedu ajakirjanike algul kahepoolsed, seejärel kolmepoolsed suhted arenesid kuni Balti pressiliidu loomiseni 1933. aastal.


1929. aastal sai Ajakirjanike Liit Riiklikult Raudteevalitsuselt kasutada 6 priipääset ja aasta hiljem võimaldati juba igale ajalehe toimetusele üks alatine tasuta sõidupilet raudteel. Selle saavutamiseks aga oli peetud aastaid pikki läbirääkimisi.


1930. aastal toimus valitsuse loal esimene loterii ajakirjanike toetuseks. Kuna esimene loterii osutus edukaks, toimus neid veel mitmeid järgnevail aastail ning see tõi kopsakat lisa Ajakirjanike Liidu eelarvesse.


1928. aastal said alguse Eesti ja Poola ajakirjanike kahepoolne koostöö. Pressiliidu lepingule Eesti ja Poola vahel kirjutati alla viis aastat hiljem, 1937. aastal.


1934. aastal, pärast paari-aastast eeltööd, astus Eesti Ajakirjanike Liit Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni liikmeks. Viimast korda osales liit enne Eesti iseseisvuse kaotust föderatsiooni koosolekul 1939. aastal.


1935. aastal algatas Ajakirjanike Liit nn pühapäevarahu ajalehtede toimetustes. Sealt edasi püüdis liidu juhatus ka enam ajakirjanike töötingimuste, tasude ja sotsiaalsete garantiide eest seista, osaleda seadusloomes ning jagada sihtotstarbelisi toetusi. Ajakirjanike Liitu kuulusid kõik tegevajakirjanikud Eestis.


1940. aastal peale juunipööret, vahetati välja Ajakirjanike Liidu juhatus. Uue juhatuse moodustasid nn punased ajakirjanikud, kellele anti üle ka kogu raamatupidamine ja muu dokumentatsioon ning Ajakirjanike Kodu. Lootus liitu sel moel päästa ei õigustanud ennast – liidu uus juhtkond otsustas EALi lahkumise Rahvusvahelisest Föderatsioonist ning lõpetas Balti pressiliidu tegevuse (samaaegselt sarnaste otsustega Lätis ja Leedus). Samuti otsustasid liidu uued juhid astuda Eesti Ametiühingute Keskliidu liikmeks. Ajakirjanike liidu tegevuse otsest lõpetamisest dokumentatsioon puudub, kuid keskliiduga liitumise järel puudub ka tegevuse jätkamisest teave. Liidu kinnisvara anti üle keskliidule.


1957. lubati ajakirjanikel uuesti oma liit luua - nõukogude võimu ajal loodud/taastatud loomeliitudest oli see kõige viimane. NSVL Ajakirjanike liidu alluvuses tegutsema pidanud liidu loomiseks asutati 8 liikmeline organiseeriv komitee. Eesti Ajakirjanike Liidu esimene kongress ja lõplik asutamine toimus 1959. aastal. Ametiühinguks ümber kujundatud liit pakkus ajakirjanduses tegutsejatele enesetäiendamise võimalusi, aga ka välissuhtlust ning tavapäraseid majandushüvesid - autoostulube, puhkusetuusikuid, korteriordereid. Ajakirjanike Liit korraldas aga ka erinevaid ajakirjanike võistlusi. Liidul oli mitmeid teema-sektsioone (nt. põllumajandus, sport, parteielu, aga ka televisiooni, keele jne), kuid ka piirkondlikke osakondi. Liit tegeles ka kirjastamisega, järjepidevalt anti välja „Spordilehte“, mis lõpetas ilmumise alles 1993. aastal.


1962. aastal loodi Ajakirjanike Liidu juurde avaliku arvamuse uurimise komisjon, et tegeleda auditooriumi uurimisega.


1966. aastast korraldas Ajakirjanike Liit iga-aastasi suviseid kokkutulekuid, kus võisteldi meeskonniti ja individuaalselt spordis, isetegevuses, loodi otsesuhteid toimetuste vahele ja jagati teavet. Alustati ka erinevate võimukandjate ja suurte asutuste juhtide pressikonverentside korraldamisega.


1971. aastast hakati olulisematele ajakirjanikele omistama teenelise ajakirjaniku aunimetust seise teenelise kultuuritegelase asemel. See oli Ajakirjanike Liidu veenmistöö tulemus.


1990. aastal loodi loomeliidu kõrvale ametiühing Eesti Ajakirjandustöötajate Liit (EATL), mille eesmärgiks oli tööandjate ja nii töölepinguga kui ka vabakutseliste liikmete suhete korraldamine. Põhjuseks EAL taotlus astuda Rahvusvahelisse Ajakirjanike Föderatsiooni, mis esindab ajakirjanike ametiühinguid. Valiti erinevate ajakirjandusvaldkondade probleemidega tegelevad usaldusisikud ja kavandati juriidilise abi pakkumist. Loomeliit ja ametiühing tegutsesid reaalselt sama liiduna ning paari aasta pärast EATLi tegevusest dokumenteeritud märgid lõppesid.


1992. aastal taastati Eesti Ajakirjanike liidu pressikaart. Mõne järgneva aasta jooksul tunnistasid pressikaarti kui ajakirjaniku tegevustunnistust enamik Eesti ministeeriume ja muid ametiasutusi.


1994. aastal sai Eesti Ajakirjanike Liit tagasi oma kinnisvara Kosel, mis selleks ajaks oli kõvasti amortiseerunud ja majad täis elanikke. Samas tunnistas riik selle otsusega EALi 1919. aastal loodud ühingu õigusjärglaseks. Enamus kinnisvarast müüdi 90date keskel.


1996. aastast taasalustas Ajakirjanike Liit pressipäevadega ja korraldati taas pressiball. Sel ja järgmisel aastal anti välja mõned numbrid „Ajalehte“ ja 1997. aastal ka EALi aastaraamat.


1998. aastal taastas Ajakirjanike Liit endal Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni liikmelisuse (International Federation of Journalists, IFJ). Samal aastal taastati ka Balti riikide ajakirjanike koostöö - 22. juunil kirjutati Tallinna Raekojas alla Balti Ajakirjanike Föderatsiooni asutamise lepingule.


2005. aastast hakkas Eestis kehtima „Loovisikute ja loomeliitude seadus“, milles loovalana ei ole märgitud ajakirjandust. Sellest peale ei tunnustata Ajakirjanike Liitu ametlikult loomeliiduna. Liidu juhatused on korduvalt püüelnud seadusemuudatust algatada, kuid seni edutult.


2007. aastal asutati Aasta Ajakirjaniku auhind, mida anti välja 4 korda. EAL ei ole auhinda välja andnud majanduslikel põhjustel alates 2011. aastast. Samast aastast hakkas Naistoimetajate Ühendus andma välja Hea sõna auhinda ning EALi juhatus volitati määrama vabakutselisele ajakirjanikule Andres Küngi stipendiumi.